Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5097837t1h6e47.jpg)
/nginx/o/2009/01/09/114965t1he5bb.jpg)
Lugemissõpru on tabanud uus "hullus" - huvi "Minu ..."-sarja vastu, olgu selleks "Minu Itaalia" või "Minu Austraalia", järjekord selle sarja raamatutele on väga pikk.
Sellist elevuse tekitamist võiks oodata reisikirjadelt ajal, mil näiteks Karl Ristikivi võõraste maadega tutvust tegi ja kogetut kirjapanduna teistegagi jagas, sest siis oli vaid vähestel võimalus pääseda Veneetsia kitsastele tänavatele või kängurute radadele.
Reisikiri pole aga tänapäevalgi oma erilisust kaotanud, mis sest, et reisimise võimalused on tunduvalt avardunud.
Ilmselt köidab praeguste reisikirjade lugejaid püüe aru saada, kuidas teine inimene on näinud seda kohta, mida isegi külastatud, või äratundmisrõõm - olin samas kohas, mida raamatus kirjeldatud.
Huvi selle sarja vastu tundub aga järjest enam tuure koguvat.