/nginx/o/2020/02/06/12919435t1h49a7.png)
/nginx/o/2009/11/20/269422t1h934b.jpg)
Hiljuti meedias kajastatud lastekaitse liidu liikme ja lastevanemate liidu endise juhi pedofiiliasüüdistus näitab, et lapsi võivad ohustada isegi laste õiguste eest seisjad.
Sageli on pedofiilsed mehed intelligentsed, haritud, tuttavate meelest tublid ühiskonnaliikmed, keda lastepilastuses kuidagi kahtlustada ei oskaks.
Tänane Virumaa Teataja kirjutab juhtumist, kuidas Rakveres huvikooli läinud last kutsus võõras mees sõidule. See laps teadis, mida teha: mitte kontakti võtta ja kaduda. Aga on neid, kes ohtu ei oska karta ja ohvriks langevad.
Kahtlemata on pedofiil inimene, kelle elu on rikutud, sest tal on seksuaalne hälve. Kuid ühiskonna kohus - ja ühiskond, see oleme meie, lastevanemad, aga ka seaduseloojad ja ametnikud - on takistada pedofiilil laste elu rikkumist.
Kuidas seda teha? Üks tee on karmistada karistusi, samuti rääkida lastele võimalikest ohtudest ning nende puhul käitumisest.
Kahjuks napib meil aega ja hoolivust, lapsed võivad end tunda üksi ja hüljatuna ning mõnikord võib olla ka see põhjuseks, miks minnakse nn kommionu õnge - keegi tunneb huvi.
Siit saab järeldada vaid üht: kui tähtis on luua ja hoida suhteid oma lapsega.
Eesti ühiskonnas on veel suures osas teadvustamata laste vastu suunatud vägivalla ulatus ja võimalikud tagajärjed, kui vägivallaaktis on laps füüsilise ja psüühilise vägivalla ohver.
Samuti on sotsiaalteadlased veendunud, et vägivalla ohver võib sageli muutuda ka ise vägivaldseks ja saada nõnda lüliks ahelast.
Eesti üks väheseid pedofiilidega tegelevaid arst Imre Rammul on öelnud, et paljud pedofiilid ei tahagi ravi, paljud neist ei arva, et tegu oleks hälbega. Ja üldjuhul neid n-ö terveks pole võimalik ravida.
Sageli kipume rõhutama, et on tore, kui meie lapsed on väga iseseisvad ja saavad endaga ise hakkama, teisalt on paljudes riikides kehtival nõudel, et lapsed ei tohi teatud vanuseni üksi olla, ka põhjused.