Maire Liivamets: Asjade lummav, hukutav võlu

Maire Liivamets Foto: Erakogu

Alles mõni aastakene tagasi, kui suured ninad ja targad pead hurjutasid inimesi asjade imetlemise, soovimise, ja mis kõige halvavam, ostmise eest, mõtlesin, mida meilt õieti tahetakse. Nüüd arvatakse jälle teisipidi, tuleks ikka rohkem osta, raha kulutada. Kuidas küll käituda?

Sel päeval, kui rahvale jaotati kätte esimesed kroonid ning avati puhtamad ja lõhnavamad poed, ei teadnud me oma ostuvõimalustest suuremat.

Tervetele põlvkondadele oli asjade ja toitude lummav maailm täiesti uus nähtus. Me ajasime silmad ehmatusest pärani, olime arglikud, ent nii õnnelikud. Polnud aimugi, keda kujutab endast kinnisvaramüüja, ja leidub neid, kes ei tea seda siiani.

Ei teatud, mis imeasi see väärtpaber küll on. Me ei suutnud isegi otsustada, kas süüa võõrast margariini või omamaist võid.

Alustuseks käisime asju vaatamas, ostmisaeg alles terendas ees. Me olime muidugi raamatutest lugenud, et küllus võib indiviidi hukutada, kuid üksnes vanadel, n-ö tsaariaja lõpus sündinud inimestel võis olla ettekujutus võlavanglast. Iga eestlane teadis ka lauset: Ülesoo koht võib minna haamri alla ...

Pigem külluse vang

Nüüd on aga majanduskriis rikkunud inimeste tuju, sest on selgunud tõsiasi, vaid vähesed on valinud asjadest sõltumatuse, vabaduse olla vaesem. Milline pettumus - elu ja maailm tõotasid nõnda palju, ent kokkuvõttes ei jaganudki ihaldatud määral või andsid vähe.

Mulle näib, et me pole veel valmis elamiseks "külluse vanglas". Me ei taha kuidagi leppida, et meid heidetakse armastatud ostumaailmast kõrvale. Meie tarbimisiha peatati, ja see ajab vihaseks. Teadagi nõuab niisugune olukord kättemaksu, süüdlase väljaselgitamist. Jah, iga sendi arvestamine on väsitav, aga näed, kulla inimene, aeg otsustas sinu eest ära, mis on lubatud, mis mitte.

Mitte fakt, et sa ei jõua lehte tellida, vaid mure, et sa ei kuule iga päev uutest armuseiklustest, päheandmistest, ilkumistest, solvangutest, pahandab indiviidi. Samamoodi tuleb otsida inimesi, kes tahavad vinnata vett kaevust ja viia solgiämbrit põõsaste varju auku.

Uued kodud ja ilusad asjad nende sees on inimesi muutnud mugavamaks, kuid ka iseseisvamaks. Ja iseseisvusest on kohutavalt raske loobuda. Ja kui lõpuks jõudsime gurmeeroogadeni, siis ainult mõni meist mõistis, et see kõik on lavastus, näitlemine ja mäng rikkusega.

Hall keskpärasus, mitte vaesus selle sõna täpses mõistes, hirmutab meid.

Need, kes vahepeal leidsid end lookas laudade tagant, ei ela näljas, ja need, kes jäävad ilma vinoteekide sisust ning vinnutatud lihaviiludest, ei satu vaestemajja.

On kurb-irooniline, et ka ma ise, eelmiste põlvkondade tavaline esindaja, lükkan kukla kõige tagumisse soppi oma teadmise kunagisest elatustasemest. Oma nooruse, kus ei saanud kanda ilusaid kingi, pesu või mütsi.

Millise naudinguga me kand­sime ja hankisime paarkümmend aastat tagasi kilekotte, see oli ju seisuslik sümbol - naerame kordki koos! Kuidas seadsime värvilisi pakendeid külmkappidesse (meenuta kas või T. Õnnepalu "Piiririiki").

Inimesed tahavad olla pigem küllusevangid, kui rahuliku keskpärasuse rahulikud hoidjad.

Asjades elab aeg

Ehk oskame nüüd lõkse vältida, mida asjade maailm meile on seadnud, oleme juba piisavalt neid kogunud, oleme rikkamad. Rikkuse ihalus on sama vana kui asjad ise, sest keegi ei toodaks neid, kui puuduksid soovijad.

Nüüd saame meiegi kogeda tunnet, et kõike on, kuid kõike pole vaja.

Kuigi on heaks arvatud ostjate üle irvitada, siis need samad naerjad sügaval sisimas on või tahaksid olla asjade kütkeis.

Paremini elamise soovi üle võib muidugi ilkuda, kuid me unistasime tegelikult lihtsatest asjadest. Tahtsime oma kodu, pesumasinat, kordki jalutada Euroopa tänavatel, mõnd moodsamat hilbukest. Vaadake vanu dokumentaalkaadreid või nt pilasaadet "Kitsas king", armas aeg, millised kossakad me neis välja näeme!

Praegu puhkame, õpime ootama ja valima, siis võtame hoogu. Head inimesed, kaupade tõotatud maa ei kao kuhugi, ta vaid tukastab korraks ...

Muidugi me igatseme toitudes vaheldusrikkust, ilu enda ümber, aga üle kõige tuleks meeles pidada, et suurimaist asjadest siin elus, me ülim luksus on oma riik! Ta maksab üüratult palju, aga raha on vähe. Kas me siis tõesti ei või selle nimel millestki loobuda?

Küll ükskord saab kõht jälle homaare ja kuldmune täis, elame veel paarkümmend vaba aastat ning asjade hukutav mõju ajab meid muigama. Ent paraku pole see aeg käes.

Oleme ikka veel õnnelikud, kui oleme suutnud kedagi kirglikult süüdistada tarbimises, rahakoti suuruses.
Toona ei teadnud me, et ilusad asjad võivad inimest psühholoogiliselt hävitada, muuta, saata hukatusse. Ei osanud arvata, et rikkusega suhtlemine nõuab taktitunnet.

Me igatsesime enda ümber nõnda kaua kaunimat keskkonda, täiuslikkust kodustatud esemete keskel. Lootsime, et kui ümbritsev muutub, siis kaob väiklus ja kadedus.

Ent ärgem unustagem, et asjad on seotud ka kurbuse ja rõõmuga. Meil on esemeid, mis seotud mälestustega, asjakesi, millele vaadates lööb silm särama, meenub minevik, kellegi elu ja saatus. Asjades elab ju meie aeg.