Juhtkiri: Jõulupidu või -preemia

Riigikogu liikmete pidulaud Toompea puhvetis eelmise aasta jõulude ajal.. Foto: Peeter Langovits.

Jõuluajal on asutustes ja firmades olnud headel aastatel tavaks maksta jõulupreemiat ning pidada ühiseid vähem või rohkem külluslikke pidusid.

 
Just emotsionaalsetel põhjustel on töötajatele vajalikud mõlemad - nii pidu kui preemia. Et istutakse üheskoos pidulauas, öeldakse aitäh tehtud töö eest.

Sel aastal paljud firmad preemiat ei maksa, sest majandusolud on kitsad ja töötajale võib omamoodi preemiaks ­pidada seda, et töökoht üldse alles jäänud.

Samas ei maksa aitäh tunnustusavaldusena ju midagi, olgu ettevõtte majanduslik olukord milline tahes, ja pidugi ei pea olema nii vägev kui nõukogudeaegne nääri­pralle, kust tihti jõuti koju alles järgmise päeva õhtuks.

Praegusel majanduslikult keerulisel ajal peaksid ettevõtete juhtkonnad siiski leidma aega ja ressursse, et korraks oma töölistega kokku istuda, ees kas või tass teed ja piparkoogid.

Võib-olla mõtleb nii mõnigi töötaja, et kroonid kontol mõjuvad paremini kui ülemuse sõbralik õlalepatsutus veiniklaasi ja lõherulli kõrval ning peole kulutatud raha võiks jagada hoopis igaühele preemiana.

Ja sel plaanil on kindlasti jumet, eriti asutuste puhul, kus on kombeks, et rõhk on alkoholil ning lookas laudadel, ja kogu kollektiiv peole kunagi kokku ei tule just põhjusel, et kõigile pole selline vorm meeltmööda.

Inimesed on erinevad: kes hindab rohkem raha, kes näeb raha taga tööandja aitäh-ütlemist. Sest mida muud on raha kui paber, mis väljendab töötaja oskuste ja aja panustamist.

Teisalt ei ole tänavu preemia paljudele mitte tunnustamise küsimus, vaid hädavajalik ja oodatud lisaraha pere pingelises eelarves.