Kas tänapäeva kool on sotsiaalasutus?

Ramo Pener. Foto: Erakogu

Igikestva haldus- ja haridusreformi sildi all oleks haridusideoloogidel ning koalitsioonipartneritel viimane aeg üheskoos selgeks mõelda ja öelda, mis saab koolidest kui institutsioonidest ja organisatsioonidest.

Koolide liitmise, lahutamise ja jagamise hirmus vaatab iga koolijuht seda, kust oma kooli lapsi saada, et seal oleks vähemalt kriitiline arv õpilasi.

Millised on siin valikud? Mitte just kõige roosilisemad. Et saada või säilitada gümnaasiumiastmes 120 õpilast, tuleks kooli juhtkonnal gümnaasiumiastmesse kõik vastu võtta, kes kahe jala peal püsti seisavad ning oma nime ja vanust mäletavad.

Ei saa ju laste- ja turvakodudest lapsi näppama minna, nagu kusagil Venemaal juhtus.

Gümnaasiumi vastuvõtmisel läheb liigina arvesse homo sapiens (käib kahel jalal), ammugi enam mitte homo doctus (mõtleb ise).

Ühelt poolt on tõesti inim­lik ja mõistetav, kui lap­sevanemal pole raha last suur­de linnakooli panna, siis tuleb ta saata elukohajärgsesse kooli - kus laps sööb vä­hemasti korra päevas sooja toitu, on sõpradega ning soojendab end radiaatorite ääres.

Koolis peab ju sooja ja süüa saama. Sõbrad on juba boonuseks. Kool (loe: koolimaja) on ammugi muutunud noorukite põhivajaduste rahuldajaks (eriti, kui kodus need rahuldamata jäävad).

Nagu ... pilpa peal

Teiselt poolt toidame noorukite õpitud ja süvenevat abitust ning mõtteviisi, et klient on kuningas.

Laps ju mõistab, et tema pealt saab kool pearaha. Järelikult tema puhul distsiplinaar-kasvatuslikke meetodeid ei tohi rakendada, muidu, mine tea, läheb naaberasulasse ja räägib, kuidas kool teda ahistab.

Me ei tohi kaotada ühtegi klienti. Raha loeb ja kes raha ei loeks.

Kui ka kohalik omavalitsus kärbib suunatud demokraatia abil õpetajate niigi räbalat palganatukest, siis seda enam õpilane teab ja tajub, kui hinnas on tema kui homo sapiens'i liigi esindaja, ta ju oskab päris hästi kahel jalal käia ja isegi mingeid häälitsusi kuuldavale tuua.

Kas see pole siis piisav eeldus kooli gümnaasiumiastmesse vastuvõtmiseks? Küll ja veel.

Gümnasiste, iseäranis kümnendikke, tuleb hoida kui ... pilpa peal. Põhikooli õpilaste problemaatika on hoopis teise spetsiifikaga ning ei leia selles kirjatükis kajastamist.

Loomulikult peab kooli pedagoogiline personal tegelema iga päev sotsiaalsete probleemidega, nagu stress, depressioon, hirmud, maaniad, apaatsus, konformsus, deprivaatsus, üksildus, suitsiidsus jne.

Õpilase jaoks tasuta haridus ja kohati toitki eeldavad noores inimeses ka vastutustunde kasvatamist, et homo sapiens'ist saaks 12 aasta jooksul natukenegi homo doctus (mõtlev inimene).

Üha haruldasemaks muutuvad need juhud, kui kogu gümnaasiumiastme peale kohtab mõnd mõtlevat isiksust; isikut, kellel üle- või alaväärsuskompleksi asemel oleks oma arvamus ning tugev identiteet.

Südametunnistusest rääkimata. See lihtsalt puudub. Domineeriv karjainstinkt takistab sellel tekkimast.

Suhteliselt kiiresti on võimalik välja selgitada, kes on tulnud gümnaasiumi (õnnetut) lapsepõlve pikendama ning kes kaugemate eesmärkide saavutamise nimel vaeva nägema.

Elitaarne või sotsiaalne?

Gümnaasiumikuvand on täiesti maha käinud. Antiikajal oli gümnaasium (kr k gym­na­sion) Vanas-Kreekas aristokraatlike noorte kool, kus õpetati filosoofiat, poliitikat ja kir­jandust. Güm­naasium oli ka kehaliste harjutuste (gümnastika) koht.

Hiljem kujunes gümnaasiumist filosoo­fide ja tead­las­te kogunemispaik. Sellest kõi­gest on järel vaid riismed.

Miks peame valima pidevalt ka­he äärmuse vahel - kas siis aris­tokraatlikud eliitkoolid või sotsiaalsed (sotsialistlikud) ega­litaarkoolid?

Arusaadav on seegi, et egalitaarse sotsiaalasutuse (loe: gümnaasiumi) lõpetajale on hiljem kontimööda 3 + 2 aastane taseme- ja kraadiharidus. Ülikoolid on ju niisuguse saagi peale väga maiad.

Kogu seesuguse protsessi käigus me võõrdume teadusest ning uurimisest ja kultiveerime pseudoteadust, milles on võimalik läbi lüüa copy paste põhimõtte raames.

Puuduvad originaalsus, uudsus, unikaalsus, avastuslikkus, uudishimu ja kõige lõpuks ka huvi. Kui kõik eelnev taandada rahale ja kiirele rikastumisele, siis on võimalik tõesti kõiki ja kõike kaubaks ja turuväärtuseks ümber hinnata.

Kokku tuleb leppida vaid hinnas ja maitse üle üldse ei vaielda.

Sotsiaalne fenomen on väga keerukas, kompleksne. Selle tasandi probleemide põhjuste väljaselgitamise ja vähendamisega peab koolis tegelema psühholoogidest, sotsiaalpedagoogidest, logopeedidest, abiõpetajatest jne koosnev tugiisikute võrgustik.

Kohaliku elu keskus

Kui koolist saab kohaliku piirkonna kultuuri- ja haridustempel, siis pole vaja kooli sulgemise pärast hirmu tunda.

Isegi siis, kui gümnaasiumiastmes on 120 õpilase asemel 20. Koostöös kohaliku omavalitsusega tuleb ruumid 24/7 välja rentida, pakkuda täiskasvanute koolitamiseks, ajurünnakute ja mõttetalgute korraldamiseks.

Euroopa Liidu projektidest on võimalik vahendeid taotleda nii täiendus-, ümber- kui toimetulekuõppeks.

Kas siis tuleks luua kooli projektikirjutaja ametikoht? Miks ka mitte.

Kooli funktsioon ei saa enam ammu olla tundide andmine (ja mis sa neist annad, kui sa isegi täpselt ei tea, kes ja kuidas neid vastu võtab).

Kuidas veel ennetada koolide sulgemist? Endise kooli juhtkonna liikme ning hoolekogu aseesimehena võin kindlalt väita, et hoolekogu oleks vaja komplekteerida haridusproblemaatikas orienteeruvatest isikutest, et ennetada diletantide ja profaanide saamist hoolekogusse, kes peale kohalkäimise (kui sedagi) ei oska, julge või ei taha millegi ega kellegi eest hoolt kanda ega vastutada.

Hoolekogu peab endast kujutama konstruktiivset survegruppi ja partnerit kooli pidajale ning juhtkonnale, samas ideede genereerijat ja võrgustikutöö elluviijat.

Viimane aeg oleks koolidel ühendust võtta ühiskonnas aktiivsete vilistlastega, kellel on piisavalt sotsiaalset närvi ja altruistlikku soont.

Millegipärast ma arvan, et selliseid inimesi veel leidub.

Jututubadest ja seal toimunu kohta protokollide tegemisest ei tunne peale välishindajate keegi rõõmu, ja nende kasutegur on nullilähedane.

Et mitte sattuda koos saba ja sarvedega sotsiaalministeeriumi haldusalasse, peab kool sisulisemat koostööd tegema kooli pidaja, huvi- ja muusikakooli, kultuurimaja, raamatukogu, noortekeskuse, muuseumi ja kirikuga ning teiste mittetulundusühingutega.

Kogu elanikkonda on vaja aktiviseerida ja motiveerida.

Muutus võib alata minust endast ja seda siis, kui tegelen pidevalt eneseanalüüsi ning -hindamisega.

Kui mõte juba liikuma hakkab, siis ei suuda seda enam keegi peatada ning enam ei pea pikemalt arutlema selle üle, kas kool on sotsiaalasutus või mitte.