Isetehtud verivorstid maitsevad imehästi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Kui vanasti tehti jõulude paiku verivorsti pea igas talus, siis nüüd on see oskus unustuse hõlma vajumas. Siiski leidub neid, kes esivanemate tarkusi elus hoiavad.


Uhtna naisseltsingusse kuulub arvukalt naisi, kes jõululauale verivorstid ise valmistavad. Üle-eelmisel reedel aga sai kümmekond naist ühes kohalikus talus kokku, et ühine vorstitegu ette võtta.


Kui fotograafiga Muru külla kohale jõuame, et toredat sündmust uudistada, küsib ainsa mehena vorstiteost osa võttev Mati Errild, kas me saame aidata.

Auto meil ju on, mingu me toogu naabertalust "vorsti paine pakk" ära. Tegelikult vorstide keeramiseks ja painutamiseks sellist asja muidugi ei ole: tegemist on naljaga, millega hästi kergeusklikke "haneks" saab tõmmata.

Täidis on oluline

Uhtna kandi külades elavad naised on ametis seasoolte puhumisega, selgitamaks, et ühtegi auku ei ole. Sooltesse topitakse hiljem täidis ning katkisest soolest hakkab see lihtsalt välja ajama.

Vorstide tegemiseks kasutatakse traditsiooniliselt seasooli, sest loomasooled on liiga jämedad.
Samal ajal käib ka täidise valmistamine. Seda tehakse kahte sorti: veri- ja tanguvorsti jaoks.

"Üritusele tuleb palju rahvast, võib-olla kõik ei ole harjunud verega vorsti sööma," selgitab üks talgulistest Mai Errild.

Täidis koosneb kruupidest ja lihast, millele lisatakse maitseaineid: pipart, soola, sibulat, muskaatpähklit ja kindlasti majoraani ehk vorstirohtu.

Verivorsti oluline koostisosa on mõistagi veri. "Veri võib vorstis olla, aga liha peab olema," ütleb Mati Errild, keda naised naljatamisi oma pressiesindajaks nimetavad.
Enamasti kasutatakse vorstiteos sealiha, Uhtna kandi naised eelistavad, et see oleks pekine.

Vorstirohi ehk majoraan on taim, mida leiab metsaservalt ja aasadelt, teda kasvatatakse aedadeski. See maitseaine, mida saab ka kaubandusvõrgust, annab hea maitse, kuid lõhnab üsna vängelt.

Tähtis töö: toppimine

Täidise topivad naised sooltesse lehtri ja pulga abil. Kui lehtri võib poest osta, siis parim toppimispulk on omatehtud. "Vana lihahaamri vars sobib näiteks hästi," ütleb üks vorstiteolistest.

Sooleotsad sõlmitakse kokku tugevama sidumismaterjaliga. Et seasool on ühe suupärase verivorsti jaoks liiga pikk, saadakse parajad vorstid samuti sobivast kohas soole ümber niiti sidudes.
Kui vanasti olid pea igas talus loomad ning sooled ja veri omast käest võtta, siis tänapäeval on nende hankimine keeruline.

Uhtna kandi naised said vere kuulutuse peale ühelt Saara küla mehelt, aga põhimõtteliselt võib kokkuleppele jõuda ka mõne tapamajaga.

Verd raske saada

Kunagi müüdi kauplusteski külmutatud verd ja verepulbrit, kuid nüüd on tervisekaitsenõuded karmiks läinud. Ja sooli võib saada mõnest hästi varustatud lihapoest, üks selline on näiteks Rakveres Laia ja Tallinna tänava nurgal.

Nii nagu vorstid naiste kätetööna järjest topitud saavad, rändavad need potti ja pliidile. Vorste keedetakse senikaua, kui hakkavad värvi muutma.

"Torgime neid ka natuke, nii et õhk välja tuleks," selgitab taluperenaine Linda Sepp. Hea, kui pärast keetmist tumedaks tõmbunud vorst läigib - siis on see küpsetamiseks paras.

Lõpuks lähevad verivorstid ahju, kust hakkab tulema head lõhna.

Korralik vorstitegu lõpeb mõistagi degusteerimisega, kõrvale moosi ja kõrvitsasalatit. Paremini maitsevad ikkagi traditsioonilised verivorstid, ainult tangutäidisega tunduvad kuidagi pisut tuimad.

Naistelt saadud tagasiside põhjal söödi kolme sea soolikatest valminud vorstid pühapäeval Uhtna lasteaias peetud Lääne-Virumaa Maanaiste Liidu jõulupeol viimseni ära ning isetehtud kraami kohta jätkus külalistel üksnes kiitvaid sõnu.


Märksõnad

Tagasi üles