Juhtkiri: Ühe asja mitu elu

Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Taaskasutus on moes. Vähemalt mõningates ringkondades.

Olgu siis motiiviks oma panuse andmine kesk­konna heaks, võimalus soodsamalt majanda­da või olla kasutatud asjadega lihtsalt loov ja originaalne.

Mitte väga kauges minevikus oli naispere olude sunnil nõnda osav, et kulunud ja pleekinud rõivad harutati õmblustest lahti, keerati riidetükkidele teine pool ning õmmeldi uueks püksipaariks, seelikuks või mantliks.

Paljudel vanematel inimestel on selline kokkuhoidlikkus harjumuseks saanud ning oma elu ära elanud asja naljalt ära ei visata, vaid kulunud kohta paigatakse, kootakse rõi­vas kaltsuvaibaks, õmmeldakse lapitekiks või võetakse tolmulapina kasutusele.

Noorem põlvkond aga on harjunud, et poes on as­ju.

Palju asju.

Ja neid asju peab saama endale lubada.

Palju.

Nii uuendatakse suuremal või vähemal määral oma garderoobi igal aastaajal moejoont järgides. Massimoest läinud ese praagitakse välja. Ja olgem ausad, ega paljude asjade kvaliteet alates materjalist ja lõpetades teostusega neile pikka eluiga ei tõotagi.

Ja see pole ka tootja eesmärk - tema eesmärk on oma käivet suurendada, mis tuleb saavutada klientuuri tarbimist soodustades.

Kasutatud asju saab ringlusesse lasta mitmel moel. Näiteks viiakse mitteva­jalik kraam, mis omaniku jaoks on tihti rämps, kogumiskohta, sealt edasi liigu­vad esemed erinevaid teid pidi n-ö kaltsukaupmeesteni, kes neist second hand'ides veel võimalikult suurt tulu loodavad saada.

On muidugi inimesi, kes ei suuda kanda oma seljas eset, mida keegi teine on varem kandnud - justkui oleks esemes midagi halba tolle eelmisest omanikust.

Aga paljud meist toovad oma korralikke, kuid endale enam mittevajalikke asju taaskasutuskeskusse soovist säästa keskkonda. Ja ostavad keskusest asju, mida nad vajavad.

Loodetavasti jätkub ka äsja avatud Rakvere taaskasutuskeskusel jõudu seda missiooni kanda ning see kujuneb paigaks, mis on tõesti täis hingega asju.