Leho Vool: Matast, riigieksamist ja muust

Leho Vool. Foto: Erakogu

Käesoleva artikli eesmärk on väljendada autori mõningast antipaatiat reaalainete süsteemitu promomise vastu ning teha seda viisil, mis jätaks kirjatükist tasakaalustatud ning argumenteeritud loo mulje.

Sattusin hiljuti Postimehe veebiväljaandes lugema artiklit, mis käsitles planeeritavaid muudatusi gümnaasiumi õppekavas. Muu hulgas on plaanis alates 2014. aastast teha abiturientidele kohustuslikuks ka matemaatika riigieksami sooritamine.

Kõikidest ei saa insenere

Olen läbi elu olnud tugevam humanitaarainetes ning reaalained, eriti keskkoolimatemaatika, olid mulle tegelikult suhteliselt vastumeelsed. Kuigi lõputunnistusel hinnati minu sooritusi matemaatikas nelja vääriliseks, väärisin ma seda hinnet ilmselt sama palju kui riigikogulane palgatõusu.

Üks mu parimaid sõpru, kes oli minuga matemaatikas umbes samal tasemel või ehk natuke paremgi, tegi keskkooli lõpus matemaatika riigieksami 30 punkti peale.

Et keskkooli lõpetamiseks on vajalik saada igal riigieksamil vähemalt 20 punkti, võib tulemust pidada suhteliselt napiks läbisaamiseks. Enda tollaseid teadmisi konservatiivselt hinnates leian, et oleksin vabalt võinud matemaatikas läbi kukkuda, kui vastav eksam oleks siis kohustuslik olnud.

Kahtlemata nõustun arvamusega, et reaalteadmistega spetsialiste on meil kahtlemata vaja ning neid ei ole lähiajal kaugeltki nii palju, et katta tegelikku vajadust.
Kui mõni abiturient küsiks minult praegu nõu võimaliku karjäärivaliku kohta, soovitaksin tal kõhklemata õppida inseneriks - tehnoloogiaajastul ilmselt kõige kasulikum ja kasumlikum karjäärivalik.

Siiski tuleb aru saada, et kõikidest meist ei saa insenere ega matemaatikuid. Mistõttu tuleb noortel inimestel, kes on otsustanud teistsuguse karjäärivaliku kasuks, lasta samuti enda eesmärkide poole püüelda neile kaikaid kodaraisse loopimata.

Teisisõnu, reaalainete popu­lariseeri­miseks peab valima muud meetodid, sest humanitaarhuviliste elu võimalikult raskeks tegemine - mille kohustuslik matemaatikaeksam endaga tahes-tahtmata kaasa toob - ei muuda reaalaineid karvavõrdki populaarsemaks.

Ma ei ole eriti lugenud statistikat selle kohta, milline on tehnikaalal kõrghariduse saanud isikute keskmine palk viis või kümme aastat pärast kõrgkooli lõpetamist, võrreldes humanitaaralal kõrghariduse omandanud isikute omaga, ent usun, et see on praegu juba märgatavalt tehnikute kasuks.

See oleks ehk baas, kust peaks reaalaine­te reklaamimine algama, sest olgem ausad - põhimõte "raha on kuningas" kehtib praeguses Eestis veel raudse järjekindlusega.

Kui riigi tasandil suudetaks tagada valdavale enamikule reaalainete õppijatest veel näiteks tasuta kõrgharidus, ­suu­remad õppetoetused ja muud hüved, siis võiks ehk viie kuni kümne aasta pärast esimesi ­tibusid lugeda, kuigi möönan, et selliste avalduste tegemisega võidakse mind vabalt ka kommunistiks pidama hakata.

Paindumatu õppekava

Gümnaasiumi õppekava ­juures on mõistagi muidki olulisi puudusi, mida käesoleva ­artikli raames piisavalt analüüsida ei jõua - lühidalt kokku ­võttes on õppekava liiga paindumatu ning ei võimalda pii­savas ulatuses spetsialiseerumist, mistõttu peab abituurium "sööma" seda, mida ette antakse.

Need probleemid kanduvad tegelikult edasi ka kõrgharidusse, mis toob kaasa selle, et ülikoolid toodavad lugematul hulgal diplomeeritud tüüpe, mitte tippspetsialiste.

Lõpetuseks tuleb meelde ­juh­tum keskkoolist, kus matemaatikaõpetaja puudumise ­tõttu pidi tundi andma üks matemaati­ka­õpetajast õppealajuhataja.

Tun­ni alguseks pidas ta vajalikuks manitseda: "Kui te nüüd ennast matemaatikas kokku võta­te, saavad teist ühel päeval ehk korralikud sekretäridki!"

Ent ­taibates, et ta räägib kee­le-, ­mitte majandusklassi ees, parandas ta ennast kiiresti: "Ah te olete ju B-klass ... teist ei saa sedagi!"

Õpetaja sõnad osutusid prohvetlikuks, sest sekretäri must tõepoolest ei saanud. Ent oma koha elus olen usutavasti leidnud ning praegusel hetkel ei sisalda see grammigi kõrgemat matemaatikat.

Ehk on minusuguseid veel?