Just sellise pealkirjaga plakatit võis näha eelmisel nädalal üliõpilaste protestiaktsioonil Tallinnas.
Joonas Pärenson: Kas Tallinn läks omadega lolliks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt korraldas Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlaud (TÜÜL) rahuliku kogunemise, eesmärgiga juhtida üldsuse tähelepanu ning näidata tudengite vastumeelsust Tallinna linnavalitsuse kavale tõsta ühissõidukite piletihindu üle 200% neil, kes ei ole Tallinna sisse kirjutatud. See tähendab, et tänase 110kroonise kuukaardi asemel tuleb alates 1. jaanuarist maksta üle 300 krooni.
Protestiaktsioonist võttis osa ligi veerand tuhat üliõpilast, mis näitab, et probleem on tudengite jaoks tõsine, sest kavandatav otsus tühjendaks niigi õhukest kukrut veelgi.
Ülikoolilinnade vastutus
Kuna noorte seas valitseb väga suur tööpuudus, siis piletihinna tõus vähendaks ligipääsu kõrgharidusele märkimisväärselt.
Peale õppemaksude tasumise tuleb ju arvestada elamiskuludega, mis ei ole enam ammu tühised. Seega, kas hakkame nägema ühiskonnas tendentsi, kus paljud noored lükkavad oma õpingud edasi kaugemasse tulevikku, sest ei ole materiaalselt võimelised õpinguid jätkama? Kas see ei oleks mitte annete raiskamine?
Kas linnajuhid ei peaks hoopis rõõmsad olema selle üle, kui noored nende juhitud omavalitsusse õppima asuvad?
Tunnistan ausalt, et kuigi eeldasin teadvat vastuseid, siis eelmise nädala sündmuste taustal sattusin aina suuremasse segadusse.
Üliõpilasena näen, et tänases majanduslikult keerulises olukorras, kus niigi napib vabu töökohti, tuleb soodustada igasugust õppimist ja sellele pühendumist.
Olgu selleks siis täiendus- või ümberõpe või hoopis uuesti õpingute alustamine. Täiendavad oskused annavad meile võimaluse luua ise töökohti või kandideerida täiesti uutele aladele. Seega nii riik kui kohalikud omavalitsused peaksid sellele oma jõududega kaasa aitama.
Eesti kõrgharidus on enamjaolt koondunud kahte suuremasse linna: Tallinna ja Tartu. Vastavalt OECD (majanduskoostöö ja -arengu organisatsioon) raportile õppis 2005/2006. õppeaastal regioonides, väljaspool kahte suuremat linna, ainult 10% üliõpilastest.
See paneb kahele ülikoolilinnale vastutuse väärtustada neid, kes on sinna õppima asunud. Tänu üliõpilastele on ülikoolilinnades tarkuse, teadmiste ja nooruse vaim, tänu tudengitele külastavad neid linnu ka mujalt maailmast tuhanded külalised: teadlased, õppejõud, vahetusüliõpilased jne. Ilma üliõpilasteta oleks linna vaimuelu tunduvalt vaesem. Rääkimata muudest maksudest, mida antud linna territooriumile jäetakse ning mis teatud kujul kajastuvad hiljem omavalitsuse eelarves.
Mis saab edasi?
Üliõpilased on kompromissini jõudmiseks kokku leppinud mitu kohtumist linnavalitsuse esindajatega. Üheks peamiseks tingimuseks on aga see, et üliõpilasi ei tohi diskrimineerida elukoha alusel ega sundida neid pealinnastuma.
Tudengid on omakeskis otsustanud, et juhul, kui linnavolikogu diskrimineeriva otsuse ikkagi vastu võtab, jätkatakse erinevate aktsioonidega. Kindlasti on siis juba "üritustel" osalejaid tunduvalt rohkem.
Siinkohal olekski paslik korrata Eesti Päevalehe (8. detsembri) juhtkirja lõppsõna: "Tallinna linnavõimu kuludest pole aga seni kogu õhku veel välja lastud". Elame, näeme - uus aasta ei ole enam mägede taga.