Tiina Saar: Vaadake, tööandja on alasti

Tiina Saar.

FOTO: Erakogu

Elas kord Spetsialist ühe väikese riigi toredas linnakeses. Tegi kümnendi ennastsalgavalt tööd oma tööandja heaks.


Vaatas otsa rohkem arvutile kui kodus pojale. Teadis peast paremini oma töökaaslaste lõunaeelistusi kui naise oma.

Mitte paha pärast, vaid et perele elatist teenida ja olla töökas, nagu lapsepõlvekodus oli õpetatud.


Siis tabas väikest riiki majanduskriis ja Spetsialisti tööandjat, kes siiani oli kapitalismikullas supelnud, rasked ajad. Ühel suvisel päeval jõudis koondamisjärg ka Spetsialistini.

Asi tehti külmalt ja kainelt, raha kätte, ja nägemist. Mainekas tööandja plaksutas käed ebamugavustolmust puhtaks.

Spetsialist istus algul kodus ja sai tuttavaks oma perega. Õppis nautima lihtsaid asju ja väljateenitud puhkust. Muidu oli elul jumet, kuid endise tööandja peale mõeldes tundis ta rinnus ebaõigluse kibedust.

Tööotsingud ei sujunud, õigupoolest ei osanud lojaalne Spetsialist end tööturul müüagi. Konkurendid teda tööle ei võtnud ja mehe hinge sigines kahtlus, kas ta enam mujale kui lihttööle kõlbabki.

Pool aastat hiljem sõbra pealekäimise peale nõustajaga kohtudes plahvatas ta koondamisvalu välja, nagu olnuks see alles eile.

Tema mõtted keerlesid ikka selle ümber, kui halvasti teda oli koheldud. Ka nõustamissessiooni lõpuks oli ta kindel, et aeg oli asjatult kulutatud - tal pole mingeid võimalusi enam haljale oksale saada.

Julm koondamine jätab jälje


Umbes aasta tagasi välja reklaamitud hooliva koondamise seminarile registreerus vaid paar hinge - ka muus mõttes inno­vaati­lisema­poolse firma personalijuhti. Teiste jaoks polnud teema aktuaalne ja loomulikult jäi häbenemisväärsel teemal pajatav seminar ära.


Samas kuulen aasta jooksul üle päeva vähemalt ühest nõmedast koondamisest, kus n-ö äraaetud hobused lastakse maha. Mis neist edasi saab, pole oluline. Mida nad meie firmast mõtlevad ja räägivad, ei ole tähtis. Nende enda toimetulek, hingeline jaks ja töölesaamine - tegelgu sellega töötukassa.

Meie oleme käitunud seadusega kooskõlas - teatasime, maksime tasud, mida siis veel peaksime tegema? Paljud ju koondavad!

Nii mõtleb suur osa tööandjaist ja ometi on JOKKile juurde vaja vaid imevähe, et inimesed oma eluga saaksid sujuvamalt edasi minna.

Koondamine on oma olemuselt justkui mäng "nõrgim lüli peab lahkuma", seadku tööandja sõnu siis nii ilusasti, kui tahab.

Igal juhul kogeb inimene seda kui kaotust ja hoopi enesehinnangule, sest töö olemasolu on eksistentsiaalse tähtsusega.

Töö kaotus on hirmutav, sest see toob meie ellu hulga ebaturvalist. Kui inimese elus on palju muutusi korraga, võib talle tunduda, et tema maailm kukub kokku ja laguneb.

Sellises olukorras kannatavad enam need, kes on varem olnud tööle väga pühendunud, nagu Spetsialist eespool kirjeldatud näiteloos.

Traumateraapia ja koolituskeskuse juhi Maire Riisi sõnul on koondamissituatsioonis juhil tähtis jagada nii infot kui näidata välja empaatiat, et ta tõesti inimlikult hoolib.
Öelda kas või seda, et tal on siiralt kahju tekkinud olukorra pärast.

Riisi kinnitusel on töötajatele väga tähtis, et saaks rääkida ka tunnetest ja reageeringutest, mida koondamine on vallandanud.

Sageli ei tee haiget niivõrd fakt, et mind koondatakse, kuivõrd põhjustab trauma hoopis see, kuidas koondatakse.

Mittehooliv koondamine suurendab ebaõigluse tunnet. Juht peaks olema kohal ja piisavalt tugev, et töötajate reageeringuid kuulata ja mõista.

Hea oleks teada, et koondamisega võivad pinnale kerkida tunded kergendusest kurbuseni, süütundest hirmuni.


Kriis kui võimalus

Riisi sõnul võib koondamisjärgseid ülesandeid William Wordeni järgi jagada neljaks. Pärast esmast šokki tuleb mõista ja aru saada, mis toimus, ning muutusi ja kaotust aktsepteerida. Seejärel kohaneda uue reaalsusega ja võtta see vastu emotsionaalsel tasandil.

Inimesed mõistavad, et see toimus ja on nüüd möödas, kuid nad pole enam abitud, nad oskavad nüüd kontrollida oma reaktsioone juhtunule ega lange ahastusse, kui sellest juttu tuleb. Viimane ülesanne on taastada oma energia ja panustada see uude tööellu, töö otsimisse või õppimisse - minna oma eluga edasi.

Ilmselgelt saab juht oma teadlikkusega palju kaasa aidata. Karmide koondamisnäidete kõrval on meil ka häid näiteid sellest, kuidas tööandja püüab aidata, et inimesed saaksid kontrolli oma elu üle kiiremini tagasi.

Pakutakse ekstöötajate klubi loomise võimalust, aidatakse luua võrgustikke, kirjutatakse soovituskirju.

Pakutakse tööandja kulul ruume kas tööotsinguteks või ajurünnakuteks, millega edasi tegelda ja leiba teenida. Veel eeskujulikumad juhid pakuvad nõustamist, ümberõpet, täiendusõpet või karjääriplaneerimist.


Kui lihtsalt mõelda korra sellele, mida toob kaasa hoolimatu koondamine ühele perele, ühtedele lastele, kelle vanematega see on aset leidnud, suhetele ja võimekusele tulevikus. Ja kuidas oleks kogu pilt siis, kui juhil oleks ratsionaalse meele kõrval ka süda õiges kohas?

Eks jõuluaeg olegi hea aeg selle kõige üle mõelda, mõne julmalt koheldud töötaja eest õhtupalve lugeda ja lubada, et uuel aastal õpin tegema paremini.

Tagasi üles