/nginx/o/2008/11/03/89294t1hd494.jpg)
Kui tänavune on muuseumiaasta, siis 2010. aasta on kuulutatud lugemisaastaks. Tamsalu emakeeleõpetaja Aime Tops märgib intervjuus, et laste lugemuse vähenemises on oma osa vanematel, kes samuti ehk vähem raamatuid loevad ning lapsi maast madalast hoopis rohkem teleri ette suunavad.
Mõni koolilõputunnistuse vastu võtnu pole elus ühtegi raamatut otsast lõpuni läbi lugenud, on aga see-eest tuttav raamatuainelise filmiga või tõmmanud internetist raamatu kohta tehtud kokkuvõtteid. Ja on selle üle uhkegi, et pole "mingite raamatute" lugemisele aega raisanud.
Õnneks on siiski lastevanemaid, kes oma võsukestele jätkuvalt raamatuid ette loevad, ning samuti käivad paljud lapsed tihti raamatukogus endale uut ja põnevat lektüüri toomas.
Kindlasti mängivad raamatute lugemise puhul mingil määral rolli moetuuled. Kui meediast käib mõne kirjaniku nimi läbi, on raamatukogudes tema teostel suurem minek ja tekivad lausa järjekorrad.
Kahtlemata on kirjastamine üks ärivaldkondi, ning kui praegu on nõudlust näiteks elulooraamatute järele, siis neid ka toodetakse - paraku väga erineva kvaliteediga.
Aga kui raamaturiiulis on kõrvuti Urmas Kibuspuu ja nõid Nastja elulood - armastatud andeka näitleja ning ühe noore naise oma - siis kahtlemata on need väga erineva kaaluga.
Hea raamatu lugemine on kindlasti nauding, mis jätab ruumi lugeja mõttetegevusele, sest pildi silmade ette manamiseks on vaja süveneda. Niikaua, kuni ilmub eestikeelseid raamatuid ja ajakirjandust, teadvustame end eestlastena.
Kui trükisõna eesti keeles ei ilmuks, saaks ka eestlaseks olemine ilmselt üpris kiiresti otsa, sest paraku on just keel kõige olulisemaks identiteedi kandjaks.
Ja loodetavasti on raamatuid ka paljudes jõuluvana kingikottides ja ehk on üha vähem neid, kes mõtlevad nagu mees ühes naljaloos: "Kingiks sõbrale ühe raamatu - aga tal on juba üks raamat."
/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)