Juhtkiri: Haruharv jäine spordirõõm

Foto: Anneli Kenk

Eestlased on suusarahvas, kes elab kaasa oma sportlastele ja paneb suusad ka ise alla, et kaasa lüüa maratonisarjas või teha lihtsalt oma lõbuks trenni.

Uisutamine on seevastu olnud juba aastaid varjusurmas, seda eeskätt sisehallide vähesuse tõttu.

Napib uisutamisvõimalusi ja napib neidki, kes uisutada oskaksid või soovijaid treeniks.

Põhjanaabritel soomlastel on seevastu uisuhall igas väiksemas linnakeses. Praegusel raskel ajal on ilmselt patutegu Põhjakeskuse juurde jäähalli rajamise kava meelde tuletada, sest hall on luksus ja maksab tohutult, lisaks veel kallis ülalpidamiskulu.

Kuid unustuse hõlma see siiski vajuda ei tohi - uisutamisvõimalus võiks igas maakonnas aasta ringi olla.

Jääspordi harrastajatel ei ole treeninguplatsegi ja nii peavad näiteks läänevirulased, kes hokit mängivad, treeninguks pika sõidu ette võtma.

Ning jäähoki või iluuisutrenn jääb paljudele lastele praegu kättesaamatuks - see nõuaks lastevanematelt suuri sõidukulutusi ja veel suuremat hulka entusiasmi.

Sel talvel Rakvere spordihoone juures uisutada ei saa, sest tingimused jääväljaku loomiseks puuduvad. Ja eks mullugi tuli tõdeda, et jää polnud alati see, mis uisusõbra rõõmsaks oleks teinud.

Küll aga saab tritsutada Rakvere teatripargis.

Ent mõned aastad tagasi rajati Uude­kü­las eraalgatuse korras väga hea väljak. Ja see polnud äriprojekt, kohalikele oli toona uisu­tamine prii ja kaugemalt tulijatele, ke­da samuti ohtralt jagus, oli tasu sümbool­ne.

Liuväli ja talv sobivad väga hästi kokku. Ja kui omavalitsus või mõni MTÜ või lihtsalt sõpruskond otsustab uisuplatsi rajada, on see väga tänuväärt.
Jälle üks koht juures, kuhu on asja minna kogu perega.

Ja tippsporti ei jõua noored hokimängijad ja iluuisutajad paraku ilma treenimata.