Soome naivisti Reijo Kivijärvi näitus Rakvere Galeriis loob muhehumoorika pildi Soome 1950ndate tegusast külaelust - atsakatest taatidest piimapukiprintsessini, koertest-kassidest kõnelemata.
Mees, kes muhemaalib minevikku
21. detsember 2009, 14:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reijo Kivijärvi on mees, kes teab, mida tahab, ja teeb, mida tahab. Tahab ta eelkõige maalida.
See sai selgeks väga äkki, kui hobimaalijast laevaehitusmees läks aastal 1981 ülemusega nii riidu, et ütles päevapealt koha üles ja otsustas: kas nüüd või mitte iialgi. Jättis nutva pruudi linna, kolis tagasi maale, Soini külasse, ostis väikese maja, tegi laudast ateljee ja maalis ööd-päevad jutti. Vahepeal sõitis mööda mahajäetud paiku ja otsis kadunud Soome küla.
Valguse taevalik võim
Viielapselisest perest pärit külapoiss, kunagine ülimalt tasane ja arg laps, kirglik joonistaja teisest eluaastast peale, oli jõudnud tagasi maale. Koju.
1990ndatel ostis ta vana suitsusauna. Siis aida, lauda, teise suitsusauna ... Nüüdseks on hooneid 40 ümber ning kunstnik on seal 13 suve korraldanud Soini wana aja päewi, millel viimati osales 7000 inimest.
Lisaks maalimisele ja vanade majade kordategemisele on Reijo Kivijärvi kuldsed käed seadnud tööle vanu masinaid, hing veab teda kalavetele ja jahiradadele ning märtsikuine suusaretk Lapimaale teeb temast igal kevadel uue inimese.
Reijo Kivijärvi maalib pilte, mida mäletab lapsepõlvest: kõiki neid värvikaid taate, kes käisid juttu ajamas külakohvikus, piigasid ja poisipõnne, koeri, kasse, lehmi. Ja muidugi vanu palkmaju. Neid leidub pea igal pildil.
"Pole midagi ilusamat kui vana palkmaja sein ja viimased päikesekiired sellel. Valgus muutub nii kiiresti, et peab enne teadma kohta, kuhu lähed - kus õhtul ja kus hommikul maalida," lausus kunstnik, kes enamasti maalib naivistlikke pilte, kuid vahel satub ka realismi radadele.
"Valgus on kõige tähtsam," rõhutas Reijo Kivijärvi. Teda tuntakse Soomes kui lumemaalijat ja valgusemaalijat.
"Märtsis, kui päike hakkab soojendama, teeb see tunde, et tahad välja minna ja igal pool olla. Valgusel on taevalik võim. Ka halvad teemad lähevad teistsuguseks, paremaks, kui valgus on õige," arutles kunstnik.
Kunstihariduse puudumine Kivijärvit enam ei sega, tema on oma maalimislaadi ja tasakaalu leidnud. "Alustasin lapsepõlves koomiksite järelejoonistamisega ning kui tulid külalised, andsid vanemad mulle paberi ja pliiatsi, et näidata - laps oskab joonistada. Alustasin joonistamist alati jalgadest," meenutas ta.
Teismelisena joonistas Reijo koolitundides tähelepanemise asemel õpetajatest karikatuure ja õpetajad võtsid karistuseks pildid ära. "Üks õpetaja on hiljem öelnud, et tal on need vihikud isegi alles ja et need on nüüd hästi kallid," muigas Kivijärvi ja arvas, et sel ajal oli tal juba oma stiil olemas.
Reijo Kivijärvi on maalidel kujutanud Soome küla argipäeva, kus tegutsevad taadid, kes olid omal ajal kõik oma väljenduslaadiga suured isiksused, ja lustakad asjalikud eided.
Mälestustest on maalidele jõudnud koolist koju tulek, piimapukil istuv kohalik kaunitar, mopeedidel kihutavad noormehed ning selline tavatu asi, et mees ja naine kõnnivad ühist teed kõrvuti.
"Vanasti ei olnud see Soomes kombeks, mees kõndis enamasti eespool," sõnas kunstnik.
Kõik üles maalitud kassid, koerad ja lehmad on reaalsed isiksused, mitte loomad üleüldse. Üle lume tõttab kunstniku kass Nöpö, lehmad olid Omena (Õun) ja Lemmikki.
Kassid, koerad ja kanad elavad Kivijärvi kodumajapidamises tänagi ning kunstniku kinnitusel munevad tema kanad stressivabu mune.
Minevikumeenutuste kõrval leiavad maalidele tee ka tänapäevased teemad, nagu mustast huumorist laetud maal kirikupõletaja einetunnist.
Kui lumepildid ja maastikud valmivad õues, siis mälestuspildid, mida on maalidest umbes pool, saavad lõuendile toas. "Pildid tulevad alateadvusest. Kui kaua kodus maalida, ei tule midagi uut, jääd kinni omasse aega. Maailmas käies saad uusi ideid ja näed oma töid kaugemalt," ei pea kunstnik end liiga paikseks.
Naivist jutustab lugu
Näituse kuraatori Riho Hüti sõnul on Reijo Kivijärvi ise olemas igal pildil, kui hoolega vaadata - küll koju tõttava poisipõnnina või mõne muu tegelasena. "See on sisemine mälestuste jäädvustamine," arvas kuraator.
Hütt meenutas, et naivistlik kunstnik pole enamasti õppinud kunstikoolis ja töödele on omane jutustamisrõõm nagu laste töödes.
"Perspektiivi väga taga ei aeta. Pildi peal on palju detaile ja rõõmu, mis jutu kaudu sinna tuleb. Loo jutustamine on põhiline," märkis ta ja lisas, et unistab mõne naivisti lisandumisest Virumaa kunstipilti.
Virumaa Näituste juhi Raivo Riimi sõnul on naivism Soomes väga populaarne ja Reijo Kivijärvi üks hinnatud naiviste, kelle näitusetee algas aastal 1993, kui Aira ja Kalevi Heinänen kutsusid kunstniku osalema Iitalasse naivistide näitusele.
"Sinna pääsebki osalema üksnes kutsetega. Soomes on naiviste sadu, aga Iitalasse pääseb 30 väljavalitut," selgitas Riim.
Reijo Kivijärvil on Soomes praegu väljas kolm näitust. Kui ta Rakverre töid üles panema tuli, oli värskeima maali värv alles märg.
KUNSTNIK
• Reijo Kivijärvi on sündinud Vaasas 10. juulil 1955.
• Näitustel esineb aastast 1993.
• "Kui inimestel on minu pilte vaadates suu naerul, siis näen, et mu pingutused on vilja kandnud," ütles Reijo Kivijärvi.