Tunda talupojariides kuningapoega

Kristus. Foto: Internet

Elas kord kuningapoeg, kes pidi oma isa käsul külastama kuningriigi linnasid. Ülesannet täites möödus ta kuninglikus tõllas relvastatud saatjaskonnaga ühest vaesest külast. Kui prints vaatas välja oma tõlla aknast, märkas ta külatänaval kõndimas noort ja väga ilusat talutüdrukut.

Kuningapoeg armus tüdrukusse hetkega ega saanud teda enam oma mõtetest. Ta käskis kuninglikul eskordil jätkuvalt külast läbi sõita selleks, et seda tüdrukut näha. Prints igatses talutüdruku järele üha rohkem ja soovis temaga suhelda.

Kas polnud tal kuningapojana õigus võtta endale naiseks keda tahes? Loomulikult oli.

Prints oleks võinud panna selga oma kõige kaunimad rõivad ja pimestada tüdrukut oma kuningliku hiilgusega.

Oleks võinud kuninglike väehulkade saatel sõita tüdruku koduukse ette ja ta endale naiseks nõuda. Noormehel olid selleks kõik õigused.

Kuid prints oli lisaks oma rikkusele ja aule ka piisavalt arukas. Ta mõistis, et nõnda toimides ei saa ta päris kindel olla, kas tüdruk teda tõeliselt vastu armastab.

Ta leidis teise võimaluse tüdruku armastuse võitmiseks.

Nagu võite arvata, asetas ta kõrvale oma kuninglikud rõivad, võimu atribuutika ja privileegid, riietus lihtsaks talupojaks ning läks külasse nagu tavaline inimene.

Elas mõnda aega talurahva keskel, rääkis nende keelemurret, jagas nende rõõmu ja muret ning tundis huvi nende ettevõtmiste vastu.

Aeg möödus ja noor talutüdruk õppis kuningapoega lähemalt tundma ning lõpuks ka armastama. Tüdruk oli veendunud oma valikus ja kindel, et abiellumine just selle mehega on õige otsus.

Nii sai endisest talutüdrukust hea abikaasa tulevasele kuningale. Ja kui nad pole ära surnud, elavad nad veel praegugi.

Üks meie seast

Ülal esitatud looga saab illustreerida Jumala ja inimkonna vahelise suhte olemust kristlikust vaatevinklist.

Piibli rõõmusõnum on: "Jumal sai inimeseks ja elas meie keskel ning me nägime tema au" (Jh 1:1.14).

Erinevalt kõikidest teistest usunditest, milles mõni inimene tõstetakse jumalikku staatusse, toimub ainult kristluses fenomenaalne Jumala inimeseks saamine.

Universumi kuningas asetas kõrvale oma taevase sära ja jumalikud eesõigused.

Ta tuli meie sekka nagu üks meie seast. Ta elas inimesena inimeste keskel. Ta sõi meiega, jõi meiega, tundis meie rõõmu ja muret.

Jeesus oleks võinud jumaliku väega sundida endale alluma keda tahes, kuid ta arvas heaks võita inimeste poolehoid armastusega. See ongi jõulusõnum!

Ühes teisest sajandist pärine­vas kristlikus kirjutises öeldakse: "Kui kuningas saadab oma esindajad mässavale maale, võib eeldada julma jõudemonstratsiooni ja terrorit. Aga kui Jumal saadab oma Poja maale mässavate inimeste juurde, siis saadab ta tema lahkuse ja alandlikkusega, kuigi ta ise on kuningas ning ka Poeg on kuninglikust soost." (Diognetuse kiri)

Sellises Jumala lähenemises inimesele on midagi kaunist ja üllast.

Vaatamata tõsiasjale, et jõu kasutamine ja valimislubadustega pimestamine tunduvad olevat sobivad poliitikas, mõistavad ka selle maailma kuningapojad lõpuks, et ainus võimalus lugupidamise võitmiseks on heatahtlikkuse väljendamine.

Jõud kui nõrkus

Loodusseadus teeb selgeks, et puud ei saa toore jõuga vilja kandma ega lille vägisi õitsema sundida.

Sama põhimõte kehtib inimsuhetes - ainult hoole ja armastusega võib saavutada häid tulemusi pereelus ja laste kasvatamisel.

Jõu kasutamine on astumine kergema vastupanu teele. See on sageli tegeliku nõrkuse, võib-olla ka rumaluse ja saamatuse tundemärk.

Rõõm on tõdeda, et jõuluaega on Eestiski hakatud üha rohkem seostama kirikus käimise ja vaikse õhtuga väikeses pereringis.

Mitmelt poolt kostab mõtteid ja soovitusi liigtarbimise vältimiseks ajal, mil meid pimestatakse materiaalsete illusioonidega.

On hea kuulda, et nii paljud inimesed väärtustavad suhteid rohkem kui asju. Seetõttu on ka põhjust arvata, et lugupidamine ei jää pelgalt formaalseks avalduseks ega siiras heasüdamlikkus tehtud kingituste varju.

Õnnistatud Jõule ja rahulikku aastavahetust!