Kirjanik Tiia Selli usub laste tarkusse

Tiia Selli.

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Lastekirjanik Tiia Selli tunnistab naerdes, et kipub oma lasteraamatutes natuke ka õpetama. Kuid peamine on, et juttudes oleks inimlikku headust ja põnevust.


Rakvere lastekirjaniku Tiia Selli sulest ilmus hiljuti tema teine raamat, mis kannab nime "Kass Kriibik".


"Vanuse järgi ei ole ma enam nii noor, aga kirjanikuna olen alles noor ja algaja," ütles ta.

Oma esimese lasteraamatu 2008. aastal ilmutanud Selli pabistas esialgu hirmsasti.

"Esimest tagasisidet sain ühelt tuttavalt lapselt, kes luges raamatu läbi ja ütles, et jumalast naljakas raamat."
Hea lasteraamat ei tohi tema sõnul lapsi alahinnata.

"Lapsed saavad rohkem asjadest aru kui täiskasvanud. Neil on loomulikud vaistud veel säilinud, elu on teinud täiskasvanud vaoshoitumaks ja õpetanud oma tundeid varjama," arvas ta.

Õpetussõnad

Kirjutamissoov on Tiia Sellit saatnud kogu aeg.
"Ma olen lapsest saati tahtnud kirjutada. Unistasin, et minust saab kirjanik. Proovisin mitu korda alustada raamatuid nii lastele kui täiskasvanutele, kuid ikka jäi lugu toppama. Nüüd tean, et see on nn kirjanikublokk, mis tuleb lihtsalt ületada," rääkis Selli.

Nii arvaski ta, et ju pole tegu õige asjaga.

"Mingil hetkel taipasin, et aastad lähevad. Mõtlesin, et huvitav, kas kirjutan 80aastasena oma esimese raamatu," küsis ta toona endalt.

Esimese teose, 2008. aastal ilmunud raamatu "Neletriin ja Kapi-Kaarup" valmimine võttis koos vahedega aega ligi kolm aastat.

Raamatu saatis ta võistlusele, mille kirjastus Tänapäev, Eesti Lastekirjanduse Keskus ja ajakiri Täheke korraldasid, et leida uusi autoreid.

Varem on Selli küll näidendeid kirjutanud ja päris algaja enda sõnul polnud, aga raamatu teksti ta kellelegi ei näidanud. "Esimene lugeja oli lastejutuvõistluse žürii," meenutas ta.

Võistlusel hinnati Tiia Selli lugu aga kolmanda kohaga.
"See innustas kohutavalt. Sain aru, et teen ikkagi õiget asja."

Kohe alustas ta ka oma teist raamatut. "Siis pidasin end juba väga kogenud kirjutajaks," ütles Selli naerdes.

"Vaatasin aknast välja aeda ja nägin võõrast lapilist kassi. Mängis suvel aias. Siis mõtlesin, ehk ta on eksinud, ja lugu hakkas end peas kerima." Sealt sündiski lugu kass Kriibikust.

"Mulle meeldib ikka natuke õpetada, pisut püüan tarkussõnu oma lugudesse ka sisse panna," rääkis Selli, kes on veendunud, et juttudes peakski õpetama, aga see ei tohi olla liiga läbinähtav.

Selli meenutas, et väiksena oli ta oma kahe sõbrannaga lahutamatu. "Nemad ei olnud suured lugejad, kuid mina lugesin palju. Ja alati leidsin huvitavaid asju, mida tahtsin jagada. Alustasin iga kord: "Ma lugesin ühest raamatust, et .... "

Ja nii väga sageli. "Ma arvan, et nad olid tüdinenud sellest, aga juba siis tahtsin õpetada."

Elutee ja -töö

Lapsepõlves olid tema enda suured lemmikud Astrid Lindgreni raamatud. "Minu esimesele raamatule heideti ette, et Kapi-Kaarup on sarnane Karlssoniga. Ma ei teinud seda teadlikult, ju see oli mul siis alateadlikult sees," arvas ta.

Sellil on juba valmis ka kolmas raamat, mis peaks ilmuma 2010. aastal.

Raamat "Kuningas Lambapea ja Piripoti kuningriik" on ajendatud sellest, et eesti inimesed liiga palju virisevad. "Mõtlesin, et äkki teekski sellise maa, kus on pirisemine ja virisemine au sees," kirjeldas ta teema sündi.

Siis on ta ka "päris valmis kirjanik". Nimelt ütles talle tema noorem tütar: "Mina loen sind kirjanikuks alles siis, kui sul on ilmunud kolm raamatut."

Selli kirjutab praegu romaani täiskasvanutele, aga südamelähedasem on lastejuttude žanr. "Ma tunnen end vabamalt lastele kirjutades."

2010. aasta on Eestis kuulutatud lugemisaastaks.

"Arvan, et lugemine algab sellest, kui vanemad loevad lastele raamatut ette. Sealt tuleb huvi, ja lapsed tahavad ka ise uurida. Kui kirjutamine ei ole sinu elutöö ja kutsumus, siis sa ei pea olema suur lugeja. Kui oled kirjutav inimene, on rohke lugemus üks osa õppimisest. Ei ole vaja sundida. Natuke võiks lugemishuvi ikka soodustada, osta raamatuid ja käia raamatukogus koos," arutles ta.

Tõuke pühenduda täielikult kirjutamisele sai Selli hoopis laeval töötades. "Olin kolm kuud laevaköögis nõudepesija. See oli minu jaoks kohutavalt raske. 16-17 tundi pikad tööpäevad, üle jõu käiv pingutus. Mõtlesin, et tahan kirjutada, ja mida ma siis siin teen," meenutas ta.

Tema sõnul oli laevas töötaja, kes oli juba 30 aastat nõudepesija olnud ja seda väga nautis.

"Inimestel on erinevad kutsumused ja nad peavad tegema seda, mis on nende elutöö." Teadmine, mida teha, teeb tema veendumusel õnnelikuks.

Uut teksti kirjutama hakates on tal tunne, et see on kusagil infopangas valmis kujul olemas ja temal on lihtsalt vaja see lugu välja peilida.

"Natuke sarnaneb loomeprotsess ristsõnamõistatuse lahendamisega - ma tean, kui olen leidnud õiged sõnad, õiged laused, sest siis lihtsalt paigutub kõik justkui iseenesest oma kohale," võttis ta kokku.


Katkend vast ilmunud raamatust "Kass Kriibik"


Kriibik elas juba mitmendat päeva vanatädi juures. Kõht oli tal täis ja elu rahulik. Võiks isegi öelda - liiga rahulik. Kriibik oli ju noor ja mänguhimuline, aga vanainimene ei teinud muud, kui ainult tukkus päevad läbi tugitoolis. Kassipojal oli lihtsalt igav.

Ta püüdis küll ise tegevust leida, aga kaua sa ikka mööda kardinaid ronid või oma saba taga ajad. Mängukaaslast oli vaja - seesugust nagu Kaia. Vanatädi toas polnud isegi mitte palli või tühja niidirulli, millega kassi ja hiirt mängida.

Õue Kriibik ei pääsenud. Eks vanatädi kartis, et kassipoeg jälle kurja koera kätte satub. Niisiis tukkus Kriibik enamiku ajast koos vanatädiga ja vahepeal pidas plaani, kuidas põgeneda. See ei olnud sugugi kerge ülesanne, sest tädi sai ju aru, et kass kangesti õue kipub, ning hoidis uksed-aknad hoolega kinni.

Aga ühel varahommikul juhtus selline lugu. Vanatädi arvas, et kassipoeg magab veel, ning otsustas veidi tuba tuulutada. Ta avas hiirvaikselt akna ja läks ise väikest vaipa võtma, et see tolmust puhtaks kloppida.

Ta kiikas korraks kassipoja poole kontrollimaks, kas too ikka tõesti magab. Kriibik, kes vanatädi toimetamist ühe silmaga jälginud oli, pigistas mõlemad silmad kõvasti kinni ja teeskles sügavat magamist.

Vanatädi kummardus vaiba poole, et hakata seda üles võtma. Sel hetkel kargas Kriibik püsti, hüppas välkkiirelt aknalauale ja sealt õue. Ta jooksis veidi maad edasi, jäi siis seisma ja hüüdis vanatädile:

"Aitäh, et sa mu kurja koera käest ära päästsid, aga ma pean nüüd oma teed minema! Mu perenaine Kaia ootab mind!"

Vanatädi oli akna peale tulnud ja vaatas hämmastunud ilmel kassipojale järele. Ta ei saanud küll Kriibiku näugumisest aru, kuid mingil moel siiski mõistis, et kiisul oli tõesti vaja minna.

"Hüvasti, kassike!" hüüdis ta, ning unustades, et oli tahtnud tuba tuulutada ja vaipa kloppida, tõmbas akna kinni.

Tagasi üles