Juhtkiri: Politsei suukorv meediale

Politsei. Foto on illustatriivne. Foto: Elmo Riig / Sakala

Politsei- ja piirivalveameti koondumisega ühise katuse alla tabas maakonnalehti, koos nendega eeskätt lehelugejaid, ebameeldiv üllatus - info kodukohas toimuvatest krimisündmustest ei jõua enam nendeni.

Ehkki asjaomased ametnikud nentisid, et olles jätkuvalt ajakirjanike kui avaliku hu­vi esindajate koostööpartnerid, püüavad nad "jätkuvalt tagada õigeaegse, asjakohase ning õigusaktidega kooskõlas oleva avalikkuse informeerimise", pole see nii.

Infopank on koondunud Tallinnasse ning sealt saadetakse vali­kuliselt teavet vaid paari räi­gema juhtumi kohta.

Esimesed uue aasta päevad on näidanud, et üldiselt piirdutakse tõdemuse­ga, et sündmusi polnud.

Politsei- ja piirivalveameti Ida prefektuuri kommunikatsioonibüroo (on ikka lohisev nimi!) pressiesindaja Karis Niisuke nen­dib oma uue aasta läkituses, et "rohkem tähelepanu pöörame tulevikus sihtrühmapõhisele en­netus- ja teavitustöö tagamisele, st proaktiivsete sõnumite edastamisele".

See aga tähendab, et inimestelt võetakse ära võimalus end kuritegude vastu kaitsta, kui ei teata, mis ümberringi sünnib.

Kui see pole infoblokaad, siis mis see on? Nõnda me küll kuritegevust ei vähenda, kui sellest ei räägi ega kirjuta!

See, mis politseiameti majast tundub eba­oluline, võib kohalikus kontekstis olla vägagi märkimisväärne sündmus.

Kas selline samm on ette võetud olukorra paremini kontrolli all hoidmise ettekäändel või lihtsalt politseiametnike töökoormuse vähendamise pärast, pole oluline, igatahes ei vasta see avaliku sõna suukorvistamise katse demokraatliku riigi tavadele.

Virumaa Teataja nõuab, et politsei jätkaks kohaliku meediaga suhtlemist vähemalt endises mahus, sest eeldused selleks on aastatega loodud.

Siseminister Marko Pomerantsile aga soovitame sellest ämbrist küll ruttu ja kolinata välja astuda.