Et pilvikuid on palju liike, millest mõned kõlbavad värskelt pannile panna, mõnda peab kupatama ja mõni ei kõlba üldse söögiks, võib neidki maitsta või lõikekohta keelega katsuda. Kui mekid kibedat seent, tasub see kohe välja sülitada, mitte alla neelata.
Aga maitsmistaktikast on üksi vähe, seeni tuleb siiski tunda. “Sellist tunnust, mille järgi eristada söögi- ja mürgiseeni, ei olegi, neid peab ikka tundma,” toonitas Urmas.
Tee peale jäi ka mitmesuguseid puravikke ja tatikuid. Et vältida sapipuraviku korvi pistmist, tasub puraviku lõikekohta keelega katsuda, siis tunneb isegi võhik erinevuse ära. Tatikuid eestlased sisse teha väga ei armasta, pigem teatakse, et rohkem hindavad neid venelased. Popim on vahest liivtatik, mis teistega võrreldes on üsna kõva. Süüakse ka limaseid tatikuid, mis on maitse poolest head, ainult nende välimus ei ole eriti atraktiivne.
Riisikaid, mida pea kõik eestlased tunnevad ja metsast koju viivad, jäi meie teele vähe. Urmas seletas, et riisikate aeg hakkab juba läbi saama, kuigi männiriisikas on veidi hilisem.
Selgeks sai veel, et peaaegu kõik riisikad kõlbavad süüa. Need, mille võib kohe pannile lüüa, on oranži või punase piimmahlaga, kupatamist vajavad riisikad on valge piimmahlaga. Süüa ei soovitata aga männiriisikaga sarnanevat sooriisikat. Ta on helepruun, mati pinnaga ja natuke lagritsa lõhnaga.
Et eesmärgiks oli vaadata kõiki seeni, ei jäänud tähelepanuta ka söögiks kõlbmatud vöödikud, millest mõnega, näiteks vereva vöödikuga, võib lõnga ja juukseidki värvida. Kui neid aga koju viia, tasub need panna eraldi anumasse, et söögiseentega kokku ei puutuks.