Päeva lõpus kõneleb igatsuse kurbus

Kirjanik (Velvo Väli) ja kooliõpetaja (Liisa Aibel). Foto: Peeter Pilv

Maiju Ingman käis ära päeva lõpus. Tuli tagasi valusalt haarava filmiga, kus kevad tuleb teisiti.

Maiju Ingmani "Päeva lõpus" kõneleb kaduva küla inimeste viimase piirini viidud endassesulgumisest, lootusetust armastuseigatsusest segi mälestustega. Kaduva küla kurbusest.

Päeva lõpus valitsevad valu ja äng, aga ka imeline loodus, mis puhkeb kõigele vaatamata, liiguvad pilved ning kerkivad ööst hingematvalt kaunid hommikud. Ainult väike inimene kõrge taeva all on enesega puntras.

Kevad tuleb teisiti

Inimene ei julge lõpuni minna ei looduse ega lootusega, pigem sumab lootusetuses, kuni sellest saab lootus kui loota olek. Elu kulgeb. Aga kus on selle lugu? Kas välises hääbuvas eksistentsis või keevas siseelus, kus üks küsimus ja mure ajab teist taga. Kell aga tiksub halastamatult sekundeid päeva lõpu poole.

Kevad tuleb vennastele Pe­te­rile ja Jakobile sel aastal teisiti. Ehkki mõneti samuti kui varem: üks puu neil kasvab õues, ja mets, nende rikkus - ühele ühes ning teisele teises mõttes -, kohiseb endiselt. Ja Jakobi hoiatab: "Ma ütlesin sulle möödunud kevadel, kui sa selle pärast tuled, siis parem ära tule."

Kevad tuleb seekord sootuks teisiti kooliõpetajale Martale. Sest kool pannakse kinni.

Tuleb teisiti vingele vanale Tepole, külaelu kehastunud peajuurele, kes viimseni kodukülas, maas ja maa aus kinni, nii et on otsustanud täita oma kohust, pandagu või temagi kinni.

Kõigil on oma päev, millega jõutakse lõpule. Igaühele tuleb uus päev, laseb uskuda nii Urmas Lennuki näidend kui Maiju Ingmani film. Iseasi, milline. Ja kuidas süda, mis on valutamisest väsinud, sellega rahule jääb.

Seniks tuleb lasta elul kulgeda läbi varakevade, jõuda otsusteni või hiilida neist taas mööda, julgeda või lüüa jällegi araks. Film lubab vaatajal teha kaasa nende inimeste teekonna, nende sisemise tragöödia ja komöödia, valu ja käegalöömise.

Film ütleb: kodu(pai­ga)truu­del inimestel, maa soolal, tehakse elu võimatuks. Aeg ja otsustajad soodustavad vurlestumist. Sest nii on odavam. Bussiliinid kinni, postkontor kinni, kool kinni ning inimene kas jookseb lõpuks kinni või jääb eluga kinni ning vajub põhja.

Lapsepõlvemälestused on ainsad, millest kinni hoida, millele toetuda. Igatsus veel kord tunda pühapäevahommiku tunnet võib olla nii haaramine emotsionaalse õlekõrre järele kui ka soov äratada endas lapsepõlve pärisosaks jäänud turvatunne.

Peteri (Velvo Väli) pendeldab veel põhja- ja pinnavee vahet ega lase Jakobil (Erik Ruus) rahus põhjamuda mälestustemullidest kihisevas ükskõiksuseks tihenenud hingevalus oleskleda. Marta (Liisa Aibel) viskleb elujanu ja kainete otsuste vahel. Ning Hannes (Tarvo Sõmer) peidab töösse ja löömingusse unistust õpetajannast.

Tepo (Toomas Suuman) kui ehe sitke (vana)me­he­juurikas on ainus, kes loomu- ja ealdasa on otsustanud: siitmaalt ja mitte päevagi venitades tuleb anda pauk õigesse kohta. Kui sellega elutööle punkt pandud, võib piduülikonna selga panna: tehtud. Finito.

Nagu kinnised inimesed ikka, ajavad nad kõik asju väheste sõnadega ja kummaliste meelt­ära­heitvate tegude kaudu, sügava traagika ja huumori õhukesel piiril nagu Urmas Lennuki tegelased enamasti.

Nende üksinduse väli on mõõtmatu ning igatsus kohata sellel väljal kedagi veel mõõtmatum. "Kes siin armastusest räägib?" küsib Marta. Aga tegelikult millestki muust ei räägitagi. Kõneks olevast sõltumata. Peaaegu nagu Tammsaarel, kus kõik toimubki üksnes armastuse nimel, ehkki seda sõna suhu ei võeta ega lubata suurt mõtetessegi.

"Päeva lõpus" on suurte plaanide film. Üldplaane lubatakse põhiliselt loodusele. Pikalt ja dimensiooni loovalt.

Inimtegevuse helid kogu looduse lõpmatu rahu ja suur(sugus)use kõrval on äkki nii tillukesed, tuline nääklus väike ja tühine. Aga inimese elu ongi looduse kõrval väike.

Suured plaanid (pluss suurepärane montaaž!) kannavad mõtte auga välja. Erik Ruusi Jakobi pagevad pilgud. Velvo Väli Peteri pingsad vaatamised. Tarvo Sõmeri Hannese superintrovertne tuiutamine. Liisa Aibeli Marta muutlikud ilmemängud. Toomas Suumani Tepo sihikindel endassepööratud vaade.

Filmist on tunda, et seda on tehtud südamega. Näitlejad ja režissöör on olnud kogu hingest ühise asja eest väljas ning suutnud olla väljapeetult veenvad. Näitlejate ja kaamera sõpruse ning vastastikuse austuse tulemuseks on mänguline ehedus, veenvus ja mõtestatus.

Mälestused haisevad

Maiju Ingmani film on vaba eesti filme kammitsevast kunstilisuse ülepüüdlusest, lõpmatutest poolpimedatest stseenidest, mängitsemisest ja vaatajaga pimesikumängust.

Maiju Ingman ja tema näitlejad ei karda päevavalgust, ei põe edevusekrampi ega eneseimetlust. Nad ajavad kindlat asja, panevad sellesse ausasti oma usu ja hinge, veendumused ja huumorimeele.
Vaataja tunneb ära, et temaga räägitakse siiralt ja otsekoheselt, ehkki kujundikeeles, julgeb end filmile avada ega märkagi, kuidas aeg/film lendab. Sellist enda filmi sisse vaatamist tuleb harva ette. Et ei vaata kordagi kella ja imestad: juba läbi?!

"Mis siin haisevad?" - "Mälestused." Nõnda kõlab üks napp dialoog "Päeva lõpus" või päeva lõpus. Sest kass on ikka matmata. Kiirel, justkui tegematusest laetud, kuid intensiivse siseeluga täidetud ajal pole olnud mahti ega pealehakkamist sellega tegelda. Nagu tilkuva katusegagi.

Aga Peteri kõpsib katuse korda. Ehk kõpsib elugi. Ja kasski ei jää maa peale. Kuigi film lootust eriti ei loo, ei võta ta seda õnneks ka päriselt ära.
Uskuda ikka võib. Kroonilise kurbuse kiuste. Ehk isegi loota.

Sest seekord jõutakse päeva ja mõttega lõpuni, selguseni, millest on võimalik edasi minna. Usutavasti.

• Urmas Lennuk / Maiju Ingman “Päeva lõpus”.
• Režissöör Maiju Ingman.
• Kunstnik Kristi Leppik.
• Osades: Velvo Väli, Erik Ruus, Liisa Aibel, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer.
• Rakvere teater ja LineFilm 2009.