Eestit on tabanud omamoodi nakkushaigus, mida oma elu ja tööga enam või vähem tuntuks saanud inimeste hulgas ühelt teisele edasi antakse. Algselt üldtunnustatud isikute elutööd kirjeldavate memuaaride asemel on nüüd kombeks teha mentaalset striptiisi ehk memuaarseid enesepaljastusi.
Raamatupoed pakuvad virnade viisi sisu poolest "Kroonika"-laadseid raamatuid, milles mõnevõrra tuntud tegelased püüavad üksteise võidu oma elu salajasemaid ja sageli ka häbiväärsemaid tahke paljastada ja neid viltuminekuid kellegi teise kaela veeretada.
Avalikustamine
Iga inimese elu avalikustamine on ainult tema enda asi vaid seni, kui sellesse ei ole haaratud teisi. Paraku on enamik taoliste raamatute autoritest/kirjapanijatest selle teadmise julmalt kõrvale lükanud ja intiimsete enesepaljastuste kaudu pannud raskesse olukorda kõigepealt oma lähisugulased.
Ei kujutle lapsevanemat, kes ei hooli sellest, mismoodi koolikaaslased või sõbrad tema lastesse suhtuvad; kindlasti ei jäeta tähelepanuta, kui mõne kaaslase ema ennast niisuguses raamatus kas poolnaljatamisi või siis trotsiga ... litsiks nimetab.
Vähe sellest - oma armulugude detailne paljastamine käib nendes raamatutes ikka nii, et ükski osaleja ei jää anonüümseks. Kuid ka neil on sugulased, abikaasad ja lapsed ... Mis see siis on? Skandaal, aga milleks? Kättemaksuks kellelegi, et oskamatult juhitud eluratas on lõpuks kraavi servale jõudnud ja tee ähvardab lõppeda? Või lihtsalt enesehävitajalik mentaliteet - kuradile kõik! Või hoopiski lootus sensatsioonimaigulise raamatu honorarist mõni võlg ära maksta?
Ma ei usu, et leidub inimene, kellel ei oleks kuskile hingekappi mõnda luukeret peidetud. Midagi niisugust, mida ta elus on valesti teinud ja mida iga normaalne inimene õigustatult häbeneb või kahetseb ning sellega hooplema ei tiku.
Inimene erinebki teistest loomadest selle poolest, et tal on moraal ja ajapikku välja kujunenud käitumiskultuur, traditsioonid ja kombed. Ei tahaks uskuda, et need väärtused on ilma igasuguse kahjuta prügimäele saadetud ja juba saanud normiks elada vabalt, ükskõik kellega ja ükskõik mismoodi, oma musta pesu varjamata.
Kui keegi autoritest arvab, et tegemist on sensatsiooni ja skandaaliga, mis teatud ringkondades võib nende populaarsust tõsta, siis see välgatus on vaid lühiajaline, sellest tekkiv kahju aga korvamatu.
Näitlejad on mingil määral oma elukutse ohvrid - laval peavad nad ikka ja jälle kehastuma kellekski teiseks, elama läbi uusi ja isemoodi elusid ja kindlasti kajastub see nende ellusuhtumises ja paraku ka eluviisides väljaspool lava.
Saalis, publiku pool eesriiet aga suhtutakse headesse näitlejatesse kui üliinimestesse, kes suudavad vaatajaid oma sarmi ja oskustega lummata. Hea näitleja muutub publiku lemmikuks, teda armastatakse, sageli suhtutakse temasse kui perekonnatuttavasse. Kuigi temaga ei ole kunagi sõnagi vahetatud, on ta muutunud kõigiti tunnustatud inimeseks, keda tahaks tänaval teretada või talle vähemalt rõõmsalt naeratada.
Paratamatult kujutleme, et ta on ka elus tõesti hea ja õilis. Siis aga tuleb meie lemmiknäitlejast raamat. Ostame selle rõõmuga, tahame oma lemmikust rohkem teada. Loeme ja ... saame nende kaante vahelt kõrvakiilu, mis hoobilt kogu arvamise muudab. Jumalus kukub põrmu ja on meie jaoks tapetud.
Klatšist siiber
Ma ei ütle, et oleksin mõnda näitlejat lausa jumaldanud, küll aga imetlenud. Pärast taoliste raamatute lugemist on aga nii mõnegi suhtes tõrge tekkinud, minu silmis kannavad nad avalikustatud taaka kaasas nii laval kui teleriekraanil, sest tean, et inimestena ei saa neist eeskuju võtta.
Tõe huvides märgiksin näitlejate raamatutest ära äärmised. Kõige parem on minu arvates Eino Baskini raamat, kus lihtsalt ja loomulikult on kirjeldatud ka neid elumomente, mis talle au ei teinud. Kõige hädisem on aga "Rahatuulutaja". Muidu terava sulega kirjanaine Kerttu Rakke on piirdunud asjaosalise allakäigutrepi hingetu fikseerimisega.
Lõpetuseks - ka mina pole taolisest paljastamispatust puhas. Olen nii mitmegi inimese elu ja käitumist kirjeldanud, kuid lohutuseks teadmine, et olen teinud seda romaanivormis ja mitte õigete nimede all, pealegi pole need inimesed laiemalt tuntud. Aga klatšimaigulistest elulooraamatutest on siiber, nagu nüüd öeldakse.