Musta pesu paraad ehk jumalate enesetapp

Erik Tohvri. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eestit on tabanud omamoodi nakkushaigus, mida oma elu ja tööga enam või vähem tuntuks saanud inimeste hulgas ühelt teisele edasi antakse. Algselt üldtunnustatud isikute elutööd kirjeldavate memuaaride asemel on nüüd kombeks teha mentaalset striptiisi ehk memuaarseid enesepal­jastusi.

Raamatupoed pakuvad virnade viisi sisu poolest "Kroonika"-laadseid raamatuid, milles mõnevõrra tuntud tegelased püüavad üksteise võidu oma elu salajasemaid ja sageli ka hä­biväärsemaid tahke paljastada ja neid viltuminekuid kellegi teise kaela veeretada.

Avalikustamine

Iga inimese elu avalikustami­ne on ainult tema enda asi vaid seni, kui sellesse ei ole haaratud teisi. Paraku on enamik tao­liste raamatute autoritest/kirja­panijatest selle teadmise julmalt kõrvale lükanud ja intiimsete enesepaljastuste kaudu pan­nud raskesse olukorda kõigepealt oma lähisugulased.

Ei kujutle lapsevanemat, kes ei hooli sellest, mismoodi koo­likaaslased või sõbrad tema lastesse suh­tu­vad; kindlasti ei jäeta tähelepanuta, kui mõne kaaslase ema ennast niisuguses raamatus kas poolnal­ja­ta­misi või siis trot­siga ... litsiks nimetab.

Vähe sellest - oma armulugude detailne pal­jas­tami­ne käib nendes raamatutes ikka nii, et ükski osaleja ei jää anonüümseks. Kuid ka neil on sugu­lased, abikaasad ja lapsed ... Mis see siis on? Skandaal, aga milleks? Kättemaksuks kellelegi, et oskamatult juhitud eluratas on lõpuks kraavi servale jõud­nud ja tee ähvardab lõppeda? Või lihtsalt enese­hävitajalik mentaliteet - kuradi­le kõik! Või hoopiski lootus sen­satsioo­nimai­gu­lise raamatu honorarist mõni võlg ära maksta?

Ma ei usu, et leidub inimene, kellel ei oleks kuskile hinge­kappi mõnda luukeret peidetud. Midagi niisugust, mida ta elus on va­lesti teinud ja mida iga normaal­ne inimene õigusta­tult häbeneb või kahetseb ning sel­lega hooplema ei tiku.
Inimene erinebki teistest loo­madest selle poolest, et tal on moraal ja ajapikku väl­ja kujunenud käitumiskultuur, tradit­sioonid ja kombed. Ei tahaks us­kuda, et need väärtused on ilma igasuguse kahjuta prü­gi­mäele saadetud ja juba saa­nud normiks elada vabalt, ükskõik kellega ja ükskõik mismoodi, oma mus­­ta pesu var­jamata.

Kui keegi autoritest arvab, et tegemist on sensatsiooni ja skandaaliga, mis teatud ringkon­dades võib nen­de populaarsust tõsta, siis see välgatus on vaid lühiaja­line, sellest tek­kiv kahju aga kor­vamatu.

Näitlejad on mingil määral oma elukut­se ohvrid - laval peavad nad ikka ja jälle kehastuma kellekski teiseks, elama läbi uusi ja isemoodi elusid ja kindlasti kajastub see nende ellusuhtumises ja paraku ka eluviisides väljaspool lava.
Saalis, publiku pool eesriiet aga suhtutakse headesse näitle­jatesse kui üliinimestesse, kes suu­davad vaatajaid oma sarmi ja oskustega lummata. Hea näit­leja muutub publiku lemmikuks, teda armastatakse, sageli suhtutakse temasse kui perekonnatuttavasse. Kuigi temaga ei ole kunagi sõnagi vahetatud, on ta muutunud kõigiti tunnustatud inimeseks, keda tahaks tänaval teretada või talle vähemalt rõõmsalt naeratada.

Paratamatult kujutleme, et ta on ka elus tõesti hea ja õilis. Siis aga tuleb meie lemmiknäitlejast raamat. Ostame selle rõõmuga, tahame oma lemmikust rohkem tea­da. Loeme ja ... saame nende kaante vahelt kõr­va­kii­lu, mis hoobilt kogu arvamise muudab. Jumalus kukub põr­mu ja on meie jaoks tapetud.

Klatšist siiber

Ma ei ütle, et oleksin mõnda näitlejat lausa jumaldanud, küll aga imetlenud. Pärast taoliste raamatute lugemist on aga nii mõnegi suhtes tõrge tekkinud, minu silmis kannavad nad avalikustatud taaka kaasas nii la­val kui teleriekraanil, sest tean, et inimestena ei saa neist eeskuju võtta.

Tõe huvides mär­giksin näitlejate raamatutest ära äärmised. Kõige parem on minu arva­tes Eino Baskini raamat, kus liht­salt ja loomulikult on kirjeldatud ka neid elumomente, mis talle au ei teinud. Kõige hädisem on aga "Rahatuulutaja". Muidu terava sulega kirjanaine Kerttu Rakke on piirdunud asjaosalise allakäigutrepi hingetu fikseerimisega.

Lõpetuseks - ka mina pole taolisest paljastamispatust puhas. Olen nii mitmegi inimese elu ja käitumist kirjeldanud, kuid lohutuseks teadmine, et olen teinud seda romaanivormis ja mitte õigete nimede all, pealegi pole need inimesed laie­malt tuntud. Aga klatšimaigulistest elulooraamatutest on siiber, nagu nüüd öeldakse.