Juhtkiri: Laenatud tank

Tank. Foto: Wikipedia.org

Eesti on väike riik. Isegi nii väike, et meil läheb oma sõjaväe ülalpidamine raskeks. Tänases lehes on lugu sellest, kuidas õppuste jaoks peame Lätist tanki laenama, sest endal meil ühtegi tanki ei ole.

Haubitsatega käiakse aga laskmist harjutamas teiste naabrite juures, Soomes, sest meie pisikeses riigis pole lihtsalt nii palju ruumi.

Ometi on meil Vabadussõjast näide, kus suutsime suure Venemaa põlvili suruda, muidugi liitlaste abil, aga eeskätt oma taktikalise kavaluse ja patriootlikkusega, mis on meie, eestlaste, vast tugevaim relv.

Ilmselt leidub palju ka neid, kes ei pea oma sõjaväge üldse vajalikuks või peavad kaitsekulutusi liiga suureks, aga me ei tohi hetkeski unustada oma tähtsat geopoliitilist olukorda - asume ju Venemaa ja Euroopa Liidu piiril.

Samas nimetas president Ilves just läinud nädalal, et Eestil ei maksa praegu Venemaad karta, et elame kõige turvalisemal ajal. Arvatavasti on selles oma osa ka Läti tankidel ja Soome polügoonidel.

Koostöö teiste Balti riikide ja liitlastega näitab meie ühtsust ja annab lootust, et keerulistel aegadel saame loota relvavendlusele.

Kuid teisalt, Lätilt laenatud tank kõlab masendavalt. Seda eriti ajal, mil kaitseministeeriumi eelarvet kärbiti meil kõige vähem, kuid reaalsuseks on politseinike sundpuhkused ja päästjate koondamised. Tekib küsimus, milleks riskime inimeste tervishoiu või sisejulgeoleku kvaliteediga, kui püksirihma pingutamine meid niikuinii vajalikule sõjalisele tasemele ei vii.

Teine küsimus on ressursi raiskamises. Hästi - õppuste jaoks laename tanki. Aga mida sõja korral õpitud teadmistega peale hakata? Või ütleme oma Läti sõpradele, et õppusteks laenasite, laenake nüüd jälle.

Tänapäeva sõjatehnoloogia puhul on tankiarmee hävitamine käkitegu. Ühest tankist ei ole mõtet rääkidagi. Meenutagem siinjuures kas või sõdu Lähis-Idas.