Sven Pitkve: Veel matast ja riigieksamist

Sven Pitkve. Foto: Erakogu

Samal teemal Leho Voolu arva­mus­lugu "Matemaatikast, riigieksamitest ning muust olulisest", 15. detsember 2009.

Nagu kõigile teada, peavad abituriendid alates 2014. aastast sooritama kolm kohustuslikku eksamit, milleks on kirjand, võõrkeel ning matemaatika.

Mul on siiralt hea meel, et uue õppekava kohaselt on toodud abituriendi teadmiste hindamiseks sisse kolmas mõõde. Eri­ti nauditav on see, et selleks on matemaatiline keel.

Matemaatikata poleks meil mi­dagi. See väide võib tunduda väga lihtsustatud, kuid ma usun siiralt, et see on nii.

Miks?

Seda sellepärast, et matemaatika kätkeb endas jätkusuutlikkust. Omadust, mida peame üheks olulisemaks.

Kui vaatame kõiki teisi õppeaineid, siis need on ajas palju muutuvad. 100 aastat tagasi õpetati siin maal teistsugust eesti keelt.

Samas Phyta­go­rase teoreem on püsinud endisena juba aastasadu ning seda õpetatakse ka meie lastelastele samamoodi. Matemaatilised põhitõed olid, on ja jäävad.

Kooliajal tajusin tendentsi, et matemaatikat üritatakse vaikimisi tagaplaanile suruda. Seda läbi õpilaste tahtmatuse õppida ning õpetajate suutmatuse õpetada.

Matemaatika eksami kohustuslikuks muutmisel saab aga kindel olla, et kaob suhtumine, mille puhul kirjutatakse hinne "kolm" lihtsalt välja. Põhjenduseks, et matemaatikat ei lähe ju niikuinii kunagi vaja.

Kõik ei pea saama inseneriks

Kõige levinum vastuväide uud­sele õppekavale ongi minu arvates see, et ennast väidetakse olevat humanitaarinimene. To­re on. Näiteks mina pean ennast hoopis reaalainete inimeseks.

Analüüsime eksameid-töid, mis tuleb vastavalt uuele õppekavale ühel abituriendil küpsustunnistuse saamiseks teha: kirjand - humanitaaria, võõrkeel - humanitaaria, uurimistöö - humanitaaria, matemaatika - reaalia.

Ning nendele lisaks veel vabalt valitud koolieksam. Järeldub, et enamik neist on seotud humanitaarteadmistega.

Tegelikkuses võiksid ju protesteerida ning rohkem õigusi nõuda hoopis nn reaalainete inimesed. Matemaatika "oskamine" ei ole vajalik kaugeltki mitte ainult insenerikutse saamiseks, vaid see on määrava tähtsu­sega ka majandussektoris.

Raa­matupidajad, finantsjuhid, ökonomistid - nende kõigi igapäeva­töös on matemaatikal oma osa. Irooniline on aga see, et need ame­tikohad täidavad sageli humanitaarala inimesed.

Matemaatika pole ainult inseneridele.

Riigieksamist

Sooviksin meie haridus- ja tea­dusministeeriumi natuke val­gustada võimalike probleemi­de tagamaadest.

Leian, et matemaa­ti­lise keeleoskuse taseme mõõtmine ja selle järgi küpsuse hinda­mine on äärmiselt vajalik, kuid pakutud lahendus õppekava muut­miseks ei ole sugugi kõige pa­rem ning ei pruugi anda ooda­tud tulemust.

Esiteks kaasneb matemaatika­eksami kohustuslikuks muutmise­ga eksami üldise raskusastme al­la­viimine, sest eksam peab ju ole­ma jõukohane ka humanitaar­klasside õpi­lastele.

Selle tõt­tu too­davad güm­naasiumid suurel hul­gal keskpärase tasemega lõpetajaid. See lahendus ei too meile juurde tippspetsialiste.

Mis veelgi hul­lem, see suurendab tehnikaülikoolis nn talvitujate hulka. Need on õpilased, kes tulevad ülikooli tehnikaeriala­dele talve mööda saatma, et siis kevadel midagi muud õppima min­na.

Praeguse süsteemiga - suure valikuvabadusega - on kõrgkoolid kunstlikult selliste tal­vitujate eest kaitstud.

Võib tekkida olukord, kus humanitaarklas­side inimesed hak­kavad uskuma enda matemaatilisse võimekusse. Reaalsus, mis neid kõrg­koolis ootab, on aga ha­lastamatu.

Siiski on vaja muuta nii õpilaste senist suhtumist matemaatika õppimisse kui ka selle tähtsuse-tähtsusetuse adumisse.

Pakun lahenduseks koolisisese tasemetöö (koolieksam) humanitaarklassi õpilastele. Tagamaks ühtlast üleriigilist taset, tuleks lähteülesannete kogum riiklikult ette anda, st kõik koolid valiksid individuaalselt nn suurest potist enda ülesanded. Selline lähenemine tagaks nii humanitaar- kui ka reaalklasside jätkusuutliku arengu.

Praeguse õppekava uuendusega on maja ehitamist alustatud korstnast, mitte vundamendist. Selleks et seitsme või kümne aasta pärast oleks meil reaalainetes tugevaid õpilasi, tuleb täna panustada algklasside õppe­kavadesse - muu­ta need pragmaa­tilisemaks.

Näiteks viia õpilasi te­hastesse ekskursioonidele, kor­raldada tehni­kaalaseid näituseid. Veel peaks suurendama kesk­koolide koos­tööd kõrgkoolide laboratooriumitega.

Meil on vaja jälle usinaid matemaatika õppijaid. Ja seda ei saavuta me tühipalja eksami kohustuslikuks tegemisega.

Sellel on hoopis muud tagajärjed.

In brevi, ministeeriumil paistab olevat eesmärk, kuid praegu on veel teadmata, miks ja kuidas seda saavutada. Kvantiteet on allutanud kvaliteedi.