Juhtkiri: Eluterve lähenemine

FOTO: Corbis / Scanpix

Üha enam suureneb ka Eesti elanike seas nende osakaal, kelle jaoks ei ole ükskõik, mida süüa.


Uuritakse rohkem pakenditelt toidu koostist ja päritolu, eelistatakse kodu lähedal kasvanud köögivilju ning eriti nõudlikud teevad vahet ka öko- ja lihtsalt talutoodetel.

Paljud pered küpsetavad ise oma leiva, valmistavad jogurti. Kasutavad poekosmeetika asemel vanaemade ilunippe või loodushoidlikku kallist kosmeetikat, valivad hoolega ka kangaid, millest valmib nende ihukate, ning võimalusel võõpavad oma koduseinad kohupiimavärviga.

Loomulikult on hea süüa värsket, konservandivaba kvaliteetset toitu, hoopis erinev värv ja mekk on puurikana ning vabalt ringi jooksnud linnu munal. Hea on teada, et purgist võetud mee on mesilinnud kokku kandnud saastamata väljadelt.

Kui kõik see värske, tervislik ja maitsev kuulub meie igapäevasesse menüüsse, saab organism vajalikke aineid ja oleme tervemad, vahest õnnelikumadki.

Kuid paraku ei ole kõigil rahaliselt võimalik mahetoodetest toituda ja nõnda on see suuresti jõukamate eelis, muutes ökoelu kohati trendiks.

Teisalt on palju peresid, kus tervislikku elu elatud aastaid, ainult peent ökosilti ei ole selle juurde käinud - puu- ja juurviljad omast aiast, mahlad-moosid keldrist, väetis aiamaale kompostikastist.

Seetõttu oleks tore, kui laieneks n-ö tagurpidi lavka idee, mis maalt linna kaupa tooks ja võimaldaks neilgi, kel pole võtta koduaeda või ökopoodi, tervislikumaid kodumaiseid tooteid tarbida.

Loodetavasti ei tekitaks niisugune asjade käik talunikele ka suurt bürokraatiat riigi poolt müügilubade ja
-maksude näol, küll aga pakuks võimalust end ära majandada ja tuua maale enam elu ja ehk lisatöökohtigi.

Kui võimalus oleks, küllap leiduks klientuuri, ju ei maksaks kodumaine toit siis ka hingehinda.

Tagasi üles