Valdo Einmann: Kaugel see kevadki enam on - tuleb

Valdo Einmann. Foto: Tairo Lutter

Sel erakordsel talvel pole ilmast rääkimine pelgalt seltskondlik ajaviide, vaid ilmaolud on tõesti tõsine teema.

Ilmselt on need meile kõigile toonud kaasa omad probleemid, olgu need siis seotud kiiresti kahanevate küttepuuvirnade, jahedate korterite, jäätuma kippuvate veetorude või lihtsalt taevast pidevalt langeva lumega, mida pole oma hooviski enam kusagile panna.

Tänavust talve jäävad meenutama praegu keskealised ja nooremadki.

Siis, kui nad on juba vanad kõbid nagu mina praegu, ei väsi nad rääkimast, kuidas omal ajal olid alles talved - "majad nagu maasse langend, katusteni tõusnud hanged".

Jõulupostkaardi pilt on kogu Eestimaa looduses püsinud üllatatavalt kaua. Autobussi määratu suurde aknasse sadav lumi muutub poolsulaks ja mätsib klaasipuhastajaid.

Igas teises peatuses peab bussijuht väljuma ja klaasipuhastajad puh­taks koputama.

Ta ei vannu ega nurise, vähemalt reisijate kuuldes mitte. Ta teeb oma tööd. Palju selle sandi ilmaga sõitjaid polegi, suure autobussi peale vaid mõni üksik.

Kange pakane nuhtleb inime­si ja teeb nad ka leidlikuks. Vähe näeb maju, kus sissekippuva pa­kase vastu poleks vundamendi äärde lund aetud - mõnigi kord poole seinani. Lumi on ju ise­enesest hea soojahoidja.

Nii mõnedki ilmastiku-uurijad on võtnud nüüd teised toonid. Üleüldise kliimasoojenemise­ga polegi lood nii ühesed kui viimasel ajal arvatud. See aga ei tä­henda, et muretsema ei pea.

Inimestele on omane muretseda.

Ligi paarsada riiki Kopenhaagenis mingi si­duva kokkulep­peni ei jõudnud, sest paljud arenguriigid läk­sid raha väljapressimise peale välja: kui raha annate, kirjutame protokolli­le alla.

Helde rahajagamisega vas­tu pükse saanud riigid on aga muutunud ettevaatlikumaks. Viiskümmend arenenumat riiki otsustasid kas­vuhoo­negaa­side asjus hoopis ise kokku lep­pida.

Paljud ehk mäletavad aastatetagust jaanuarikuist külmaperioodi, mil eelnev sula oli lume täiesti viinud ja käre pakane tegi aedades lillejuurikate kallal ränka laastamistööd, seda eriti kohtades, kus tuulel oli vaba voli tuhiseda.

Tuul ongi käreda pakasega see kõige suurem kurjajuur. Vana tõde, et vaikne käre külm on ala­ti kergem taluda - aga veel sala­kavalam.

Lumerookijatel on tööd ja leiba. Ja müts maha, siiani on nad oma tööga päris hästi toime tulnud. Varasemate aastate kogemustest oleme ikkagi õppinud.

Lund tuleb aina juurde, ja et nad ei väsiks ega rahakott päris tühjaks ei saaks. Suurtes linnades on aga olukord sant.

Äkki tuleb meil edaspidi korraldada veel lumekoristustalgud.

"Teeme ära!" aktsioonidest on kahjuks saanud igasuguste jutuvestjate pärusmaa. Kiiresti tabasid ära, kust kasu lõigata.

Aga loodus liigub vääramatult kevade poole. Veel on pisut vara, kuid tuleb aeg, mil võime oma tuntud luuleklassiku ridu meenutada, et "paju otsast potsatas lobjakuda, lepa otsast latsatas sula lunda".

Tänavu on see ilmselt tõesti nii - kui soojem õhk ükskord kohale jõuab. Nii lepitab üksainus õnnehetk meid kannatusterohke minevikuga.