Estonia veeretas glamuurseid ooperi- ja teleapelsine

Hetk lavastuse "Armastus kolme apelsini vastu" esietenduselt rahvusooperis Estonia. Foto: Harri Rospu

Lavastuse "Armastus kolme apelsini vastu" esietendust rahvusooperis Estonia ümbritsesid apelsinid ja televisioon, sidudes omavahel glamuuri- ja ooperikunsti.

"Armastusest kolme apelsini vastu" ehk rahvusooperis Estonia esietendusega kaasnevast sagimisest - ja ooperist endast sealhulgas - sai esmakordselt osa igaüks, kes vajutas õigel ajal õigeid nuppe telepuldil.

Kohalviibijate plusspoolele jääb mulje vahetus, televaatajate omale suured plaanid ja lavatagune melu. Lavastusest endast jäid kummitama küsimärgid.

Teatrilembimad neist, kel oli rõõm esietendust oma silmaga vaadata, palusid kellelgi teleülekande salvestada, et hiljem üht reaalsust teisega võrrelda, ehkki ka kohvikutes oli võimalik ekraanilt jälgida, kuidas president Toomas Hendrik Ilves õpetas Anatoli Tafitšukile isalikult ooperis käimise kombeid ja kuidas primadonnades surises lavanärv.

Kaameraid, juhtmeid ja mikrofone jagus nii lava taha kui publiku hulka, samas oli piisavalt ruume, kus võis etendust oodata või vaheaega veeta kaameravabalt.

Oranž ooperiilm

Rahvusooperi kõik detailid viitasid sel päeval apelsinidele - oranži välkus igal kombel, isegi koogid nägid välja nagu poolikud apelsinid. Rääkimata puuviljadest endist, mis veeresid ooperis üle kogu lava ning mida sai külastaja koju minnes fuajeesse ilmunud hiigelkastidest ühes võtta.

Intensiivne ja intrigeeriv eelreklaam, samuti võrdlevad viited kunagisele Ugala menulavastusele viisid teatrikülastajate ootused ooperile erakordselt kõrgeks. Toonase lavastuse ja mängimise kergus, päevakajalisusega flirtiv vaimukuse tulevärk ning stiilipuhtad tüübid - Elmo Nüganeni Pantalonet mäletatakse ja tsiteeritakse tänini! - on paist­nud ületamatu.

Võis eeldada, et ooper, kus aeg on siiski taktide ja nootidega üsna selgelt reglementeeritud, ei saa endale sellist improvisatsioonitulevärki võimaldada. Küll aga saab lavastaja süstida tegevusse nii palju särtsu, ootamatusi, sarmi ja vaimukust kui temal endal ja osatäitjail vähegi võimalik välja panna nõnda, et see lausa laulmast ei takistaks.

Lavastaja Dmitri Bertman oli illusionistikastide, teleekraanide ja oranžide triipude keskkonda (lavakujundaja Igor Nežnõi) seatud pintsaklipsulised ja commedia dell'arte'lised tüüpkonnad ning vabavormilise printsi (kostüümikunstnik Tatjana Tulubjeva) pannud toimima nutikalt, ent oodatud vohava fantaasiata.

Sisulise ja välise vaimukuse pool kippunuks otsekui teineteisest eemale hoidma. Kuus ekraani edastasid tänapäevamaailma commedia dell'arte't poliitikas ja väljaspool seda, vahendasid uisutamist ja triibustusid vaikeluks.

Kuningriikliku telekanali "Orange news" (!) uudistelugeja tumma suumaigutusse võis vabalt mõelda mis tahes allusioone. Sealt tekkiv lavastuse üks selge joon - maailm siin ja praegu - jäi paraku omapäi, kuigi maailmu justkui oleks võinud siduda arvutimängusõltlasest prints.

Muinaslugu kolmesse apelsini armunud printsist jooksis eraldi rada, ehkki tellingud ja trepid küll füüsiliselt lähendasid koori/soliste ja ekraane. Teisest küljest jälle talitlevadki armunud igas ajastus märkamata ruumi, aega, poliitikat või valitsevat korda.

Need pooled võivad joosta paralleelselt, kui see on taotlus, ent ometi näis, et lavastus tahtnuks panna need lõikuma, luua tervikkujundi. Jäi mulje, et fantaasia pedaali pole suudetud päris põhja vajutada. Võimalik muidugi, et vaataja lihtsalt ei saavutanud lavastusega unisooni.

Esimene vaatus tundus - võimalik, et üleskruvitud ootuste tõttu - aeglane ja veniv, olgugi et elementide süsteem oli lausa mitmekihiliselt paigas koori käeliigutustest solisti roolipöördeni.

Paratamatult kulus aega sellelegi, et kõrvale tõrjuda mälestus-mälupilte ja öelda endale: ooper on ooper on ooper. Mis tähendab aga, et Ugala lavastuse uhal teatrisse tõttajad, kes pole igapäevased ooperikülastajad, võivad saada pettumuse osaliseks. Seda ehk leevendab siiski teise vaatuse tempokam terviklikkus.

Lavastuse säravaima stseeni, mis tõepoolest kannatab välja võrdluse eelmiste "Apelsinidega", mängis ja laulis rikkalikult vaimukaks vähese lavaajaga publiku lemmikuks tõusnud Kokatar/Kuhharka Mart Laur.

Üksikult on põhjust rõõmustuda arvutimängusõltlasest infantiilsevõitu printsist (Mart Madiste), kriipsujukuna stiilselt väljajoonistatud Kuningast (Priit Volmer), kojanarrist Truffal­di­nost (Urmas Põldma), nõid Fata Morganast (Heli Veskus) ja muidugi Jassi Zahharovi Leand­rost.

Kui vaataks ...

Nimetada ooperi "Armastus kolme apelsini vastu" lavastust vapustavaks kunstisündmuseks oleks ilmne liialdus, ent vaieldamatult on Moskva lavastaja Dmitri Bertman lisanud iga oma lavastusega rahvusooperisse Estonia professionaalseid omanäolisi jooni.

Stiilne ja elevust tekitav õhtutäis armastust kolme apelsini vastu, lavastus ise või vähemasti melu ja sagin selle ümber pani ehk mõneski peas idanema mõtte: kui läheks ja vaataks kord ooperit päris oma silmaga. Iseasi, kas just "Armastust kolme apelsini vastu". Aga see polegi vast peamine.