Juhtkiri: Hangest hangeni

Pilt on illustratiivne. Foto: Elmo Riig / Sakala

Lumi on praegu üldrahvalik vestlusteema ning pakub võimalusi nii kurjustamiseks-hurjutamiseks kui nutikuseks ja sõbralikeks žestideks.

Rakvere linnas hakkab juba nappima pindadest, kuhu lund kuhjata. Sama murega on hädas teised linnad. Helsingi on probleemi lahendanud hangesid merre transportides, Moskvas sulatatakse lund kanalisatsiooni.

Mõistagi nõuavad igasugused meetodid kulutusi. Ja omavalitsuste eelarveread teehoolduse vallas kipuvad Eestis sel talvel lõhki minema.

Küll on aga Soomes ette võetud aktsioon, mis teab mis suuri kulusid kaasa ei too - nimelt on vabatahtlike võrgustik rakendamas varjupaika taotlevaid välismaalasi lumekoristustöödel. Teed saavad puhtaks ning elamisloa taotlejad, kes muidu igavlevad, luua kohalikega kontakte.

Tallinnal on sellele vas­tu panna sotsiaalsed töökohad lumekoristajate näol.

Eramute omanikud, kes iga päev oma kõnniteelõike lumest puh­tana püüavad hoida, on sunnitud ülikõrgeid valle moodustama, sest lund lihtsalt pole kusagile kuhjata.

On ka kõnniteejuppe, mis tuleb maakonnakesku­ses lumes sumbates läbida, aga mis teha.

Autojuhtidel tuleb toime tulla oludes, kus hanged teevad tänavad üha kitsamaks ning manöövrid on raskendatud. Rääkimata sellest, et kõrgete lumekuhilate tagant on raske teisi märgata.

Nii et kannatlikkust ja tähelepanu!

Ette tuleb sedagi, et lumi saab koristatud täpselt linna piirini ja mõnisada meet­rit eemal asuva poeni, mis jääb teise omava­litsuse alale, ei ole jalakäijal võimalik minna, sest hanged on kõrged ning oma eluga maanteel pole samuti mõtet riskida.

Juriidi­liselt on situatsioon korrektne, miks peakski üks omavalitsus teise ala koristama, aga inimlikult on olukord naeruväärne.

Samas on iga kroon ja sent arvel ning võõrale mängumaale ei kipu keegi trügima.

Ja kui lund veel palju taevast alla tuleb, kasvavad lisaks hangedele üle pea ka probleemid.

Ükskord hakkavad need kuhilad ju sulama ning sellekski tuleb valmis olla.