Järjekordne suurteos - Jaanuse lähetamine

Jaanus Nurmoja. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

2003. aasta septembris Rakvere linnavalitsuse avalike suhete spetsialistina tööle asunud Jaanus Nurmoja sai pärast viimaseid kohalike omavalitsuste valimisi hundipassi. Aastate jooksul muutus ta Rakvere linnaelu lahutamatuks osaks ja avas oma talendi uusi tahke.

Tulite Rakverre Andres Jaadla valitsemise ajal, nüüd, kui linnavõim on vahetunud, on ka teil endal lahkumise kord. Kas lahkumine tuli omal soovil või selleks sunniti?

Ligi kuus ja pool aastat ühes ametis võib olla üsna pikk aeg. Sõltub mui­dugi inimesest, kas ja millal tekib tun­ne, et hakkad ennast kordama ja muu­tud nüriks, et oled nagu surutud min­gisse kasti, millesse on kiindunud kõik peale sinu enda, ja tahad sealt üha roh­kem väljas käia. Et isegi mõned sinu enda juurutatud tavad hakkavad sul­le pinda käima, tunduma iganenutena.

Mis seal salata - eks ma kasvasin ametikohast lahku. Arvan, et oluliselt varem kui selle aasta jaanuaris. "Sundimine" on äärmiselt vale sõna. Olnuks mul kõik-on-tehtud-tunne juba suvel.

Kas midagi konkreetset jäi pooleli?

Mul oli üks töömahukas eesmärk - luua töötavad mudelid võimalikest uutest veebirakendustest, mille juurutamist tasuks linnal kaaluda. Ma ei tahtnud enne nende valmimist ka väga kella lüüa.

Neid tutvustasin möödunud esmaspäeval linnavalitsuse istungil: RAKULKA ehk Rakvere kultuurikalender, linna e-au­raamat, koalitsioonileppe rakendus, sa­muti rakendused, mis esitlevad ja kor­rastavad senisest paremini kõikvõimalik­ke kontaktandmeid ja liikmesusi ning väldivad sealjuures andmete dubleerimist (ei pea tegema ühest inimesest või asutusest mitut "eksemplari").

Said vist parimad, mida suudab praegu teha minusugune "üleminekuvorm" IT-maailma piiril. Igatahes on need puust ja punaselt olemas, mitte pelgalt dokumendina, millel on oht olla kas pealiskaudne või hoopis selline, millest nn normaalne inimene aru ei saa.

Nüüd tagantjärele olen vaadanud ka hoopis teistsuguse pilguga oma esimest trükisõnas avaldatud luuletust. See oli mullu detsembris. "Poeet läks kaotsi orbiidilt ..." Seda kirjutades pidasin küll silmas kedagi teist ning otseselt loometööga seotud situatsiooni.

Samas kui veidi järele mõelda, siis see "poeet" võisin ka olla hoopis mina ise. Olin ju aasta teisel poolel kuidagi vaiksem, lõpuks aga esitlesin hoopis mingeid veebirakendusi.

Olete tegelikult ju ka tuntud muusikamees, alles hiljuti kanti Rakveres ette mitu teie kirjutatud koorilaulu, laulate kooris, valmistasite ette ka muusikali "Plats" ja osalete aktiivselt karaokedel.

Muusikat olen alati nautinud, lapsest saadik. Tallinna Koolinoorte Segakooriga sattusin vahel huvitavatesse projektidesse - näiteks osalesin Rein Rannapi kantaadi "Ilus maa" ettekandmisel Tallinna linnahallis. Jätkasin puhkpilliorkestris. Ülikooli minnes suundusin otseteed kammerkoori - ja nõnda edasi.

Mingil hetkel tekkis tung katsetada enda heliloomingulisi võimeid. Esines teatud õnnestumisi, mille hulka kuulub seni ainsaks konkursitunnustuseks jäänud diplom Naissoo-nimeliselt heliloominguvõistluselt.

2008. aastal leidis aset omamoodi ahelreaktsioon. Alguses oli muusikaliidee. Siis selle osaline teostus - kontsert "100% Eesti. 100% Rakvere". Loodan, et see ei jää ainsaks ega piirdu Rakverega. Muusikud olid südamega asja juures, aitäh!