Virumaa Teataja veebilugejate küsimustele vastanud sertifitseerimiskeskuse juhataja ja koolitaja Kalev Pihl peab tõsiseks probleemiks küberkiusamist - kiusaja eest ei saa rahu ka koduseinte vahel.
Online-intervjuu: Kas jätaksite lapse 1,4 miljardi võõraga üksi?
5. veebruar 2010, 11:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olete käinud lastevanematega ja õpetajatega kohtumas ja neid koolitanud. Kui teadlikud nad on? Või piirduvad nende teadmised meililugemise ja lehelugemisega? Kas vanemad on teadlikud ohtudest? On seda õpetajad?
Olen tõesti käinud lastevanematega kohtumas eri paigus ja ma usun, et lapsevanem, kes tuleb kohtumisele, on juba iseenesest keskmisest teadlikum - muidu ta ju ei tuleks kohale.
Usun, et lastevanemate harimisel on meil väga pikk tee minna, sest selleks puudub sisuliselt jätkusuutlik metoodika.
Ohtude suhtes on endiselt väga palju teadmatust ja meedia tuulepuhangutes kõikumist. Kui mingi teema üles puhutakse, siis see tundub hirmus tähtis, kui sellest aga pole kirjutatud, ega siis pole tegemist ilmselt ka teemaga.
Täiskasvanute teadmisi interneti vallas on uuritud Euroopa poolt ja Eesti kohta ei paista asi olevat just kõige hullem, kuid liiga hea ka pole (
).
Kõige rohkem hämmastab vast see, et ei tajuta ohtu iseenese jaoks. Oht, et nii lapsevanem kui õpetaja jäävad stagneerunud arusaamadega lõpuks lapse jaoks eluvõõraks, on suurim võimalikest ning omab eri viisidel väga suurt ja pikaajalist mõju omavahelistele suhetele ning seeläbi noore inimese arengule ja kujunemisele.
Mõni aeg tagasi oli meedias teemaks nn hispaanlanna juhtum, mis, ütleme otse, oli ikka väga šokeeriv ja raputas ehk mõndagi vanemat tõsiselt. Kas selline asi on erandlik või kannatavad lapsed teie arvates veel praegugi kusagil samas olukorras?
Kui konkreetsel tegelasel oli Eestis mitusada kontakti, siis juba selle ühe tegelase valguses ei paista tegemist olevat otseselt erandliku juhtumiga.
Üldiselt aga ei maksaks üle tähtsustada üht ohtu.
Pedofiilid on kindlasti oht ning lapsevanem peab olema sellest teadlik, kuid statistika räägib ikka selle kasuks, et suuremat osa pedofiilia ohvritest on ahistanud lähedased inimesed.
Endiselt on maailmas ka uskumus, et väga vähesed sellised juhtumid tulevad välja.
Oluline on täiskasvanuna mõista, et kui veeb on suhtlusvahend, siis sisuliselt on teismelist tema väljaarenemata väärtuste süsteemi tõttu võimalik väga lihtsate vahenditega allutada oma tahtmisele.
Ainus, mis sellistes olukordades aitab, on usaldusväärne ja avatud suhe laste ja vanemate vahel. Kui lapsel ei ole tunnet, et tal on viimases hädas võimalik kusagilt abi saada, siis allub ta lihtsalt manipulatsioonile.
Palju tõsisemaks probleemiks tuleb aga minu meelest pidada kiusamist veebis, mida teevad ikka needsamad tegelased koolist, kes varemalt kiusasid koolikoridorides. Nüüd lihtsalt saab kiusata ka siis, kui kiusatav koju peitu poeb.
Tema mõnitamine ja temast kuulujuttude levitamine on võimalik 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas.
Kuidas saaks ja peaks lapsevanem aitama last juhul, kui ta saab aru, et laps on langenud küberkiusamise ohvriks?
Väga ühest vastust ei ole, kuid esmalt tuleks seda last kuulata ja tema tegelikust emotsioonist aru saada.
Ilmselt peaks siis kiusamise mõjust lapsele lähtuma ka järgnev käitumine.
Lihtsamatel juhtudel aidata lapsel oma murest üle saada ja uurida, kuidas oleks võimalik kiusajat veebis suukorvistada: näiteks teenusepakkujatelt nõuda kellegi konto sulgemist ebasündsa käitumise pärast või siis ka lihtsalt enda poolt tema blokeerimisega.
Hullematel juhtumitel aga tuleb pöörduda politseisse. Näiteks kui teie lapse nimel on tegutsemine ehk siis tema identiteedi kasutamine täiesti selgelt kriminaalselt karistatav. Seega võtke julgelt ühendust.
Seal vahepeal oskaksin kiirelt soovitada veel lasteabi telefoni 116111, mis vastab meeleldi lapsevanemalegi, kui ta ei tea, kuidas last aidata, ja sinna võib ka oma lapse suunata.
Koht, kust veel minu meelest on võimalik lahendusi otsida koos lapsega, on lapsemure foorum
, mille kaudu saab küsida nõu omavanustelt.
Samas olge teadlikud, et sealset sisu ei maksa kindlasti puhta kullana võtta, vaid aidake lapsel sellest see mõistuspärane üles leida.
Mida saab üldse teha selleks, et välistada netis n-ö identiteedivargust ehk keegi teeb näiteks Facebooki või rate.ee-sse konto lapse nime kasutades.
Seda ei saagi otseselt välistada. Kui aga mõni selline konto hakkab teie elu segama - näiteks rikub teie mainet, siis on teil õigus pöörduda politseisse ning nõuda kurjategija karistamist.
Kuidas te oma lastele olete neid teemasid selgitanud? Kas lastel peaks neti kasutamist piirama? Internetis on ka palju harivat?
Jah, ma olen muidugi oma lastega sellel teemal vestelnud ja teen seda edaspidigi. Teise küsimuse kohta ma pigem tahaksin öelda, et laps peaks oskama ennast piirata veebis ja arvuti või videomängude taga olles.
Meie asi lapsevanematena on luua talle teadmised ja sobiv keskkond, kus tal oleks mugav seda teha.
Üks olulisemaid näited sellisest "mugavusest" on arvuti paigutamine üldkasutatavasse ruumi.
Selle tegevuse eesmärk ei ole mitte see, et te käite ja muudkui piilute, mida ta teeb, vaid pigem talle füüsilise ruumi kaudu mõista andmine, et laps on kohas, kus on 1,4 miljardit inimest ringi kolamas ja privaatsust ei maksa sealt otsida ja loota.
Samuti muidugi tekitab see lapse pähe teadmise, et tõesti, kui ta asuks tegema midagi ebasoovitavat, siis tõesti võib keegi füüsiliselt seda tähele panna. Oma toas üksi olles kinnise ukse taga neid tundeid ei teki.
Kuidas teile tundub, kas politseil on piisavalt võimalusi või ressursse tegeleda internetiahistajatega, internetikuritegevusega üldse?
Ei ole ja ei hakka ka kunagi olema. Selles veendusin ma mõni aasta tagasi Laura Chappell'i kuulates.
Tema püüab pidevalt omast vabast ajast inimestega veebis vesteldes tuvastada pedofiile ja see tegevus on niivõrd suur avantüür, et ma ei usu, et politsei hakkab kunagi jätkusuutlikult sellist asja tegema.
Politsei ikka peab ootama esimest ohvrit, kes kaebuse esitab, kahjuks.
Samas ma usun, et Eesti politsei on väga hästi juba selles vallas tegutsemas, mille näiteks saab kindlasti tuua Tartu koolile ähvarduse teinud koolipoisi tabamise.
Esiteks suudeti seda sõnumit märgata, sellele reageeriti sisuliselt enne koolipäeva ja keegi tol päeval koolis ei olnudki.
Samas, kui hommikul räägiti veel anonüümsest postitusest, siis pärastlõunal oli isik tuvastatud ning küsitlusele viidud - paremat ei oskaks ju tahtagi.
Mulle tundub, et lastega ja internetiga seotud tegevused on sageli n-ö projekti- või voldikupõhised, nii et lastele ei jõua kohale, et kui teda ahistatakse või kiusatakse, siis saab ta tuge ikkagi täiskasvanult. Kuidas kommenteerite? Kas peaks näiteks koolides selle teemaga süsteemsemalt tegelema?
Küsimusele, kas peaks, saab vastata lühidalt - jah. Kuid sisuliselt analüüsides võib öelda, et Eestis on hakatud aasta-aastalt järjest rohkem selliste tegevuste jätkusuutlikkusele mõtlema ning tasapisi sinna ka liigutakse.
Olulisem kui koolides jälle õppekavasid siunata (mida ma kindlasti oskaks) oleks tegeleda jätkusuutlikult lastevanemate harimisega.
Mina olen kindlalt veendunud, et ahistatavat last peaks eelkõige märkama ja aitama tema perekond - kool on selles ikkagi ainult toetaja rollis.
Ausalt öeldes paneb jahmatama nii väike veebilugejate küsimuste arv. Kas see üllatab teid? Või ongi see ilmekas näide lastevanemate huvi kohta?
Mõneti on see ootuspärane.
Esiteks tähendab küsimuse esitamine selle teema kohta, et lapsevanem on võtnud uskuda, et see on üldse kasvatuse osa - paljud veel ei ole.
Teiseks on enesele tunnistamist, et mul oleks oma lapse kasvatamise juures vaja nõu küsida - kah raske teha.
Kolmandaks peab uskuma, et saadud infost on kasu, ehk uskuma, et esivanematele pähe istunud noorukiga on sel teemal üldse veel kunagi võimalik dialoogi taastada - seda usku ma olen ka kogenud, et paljudel pole.
Samas on esitatud küsimused väga asjakohased ning sisukad, mille üle mul on küll hea meel. Võrreldes USA ja vana Euroopa lastevanemate suhtumisega ei paista siit tagant soovi see internet kõikvõimaliku tehnoloogia abil kuidagi vaikseks ja vagaseks teha, vaid püütakse seda, mis on, intelligentselt oma ellu sobitada.
Kui palju lootust panete sellele, et täiskasvanud ja lastevanemad muutuks teadlikumaks? Ei usaldaks last maailma parima lapsehoidja, interneti hoolde?
See on ju minu ainus lootus selles vallas. Internet ei ole lapsehoidja, vaid ikkagi linnatänav, külatänav, kiigeplats või ostukeskus. Seal on alati keegi päriselt, mitte laps ei suhte "internetiga", ning sellest, ma loodan, on võimalik siiski aru saada.
Kui sellest aru on saadud, siis on ju lootust, et nii nagu tänaval ei peeta heaks tooniks igaühega juttu vesta ja kaasa minna, on nende põhimõtete järgimine veebis samavõrra tähtis või isegi veelgi tähtsam.
Kas lastevanemad/ühiskond on teie meelest teinud endale n-ö hispaanlanna juhtumist piisavalt põhjalikke järeldusi? Kas laste suhtumine internetis võõrastega suhtlemisse on teie hinnangul selle juhtumi järel muutunud?
Seda kindlasti. Ma usun küll, et täna ei peeta enam valdavalt internetiga kaasnevaks ohuks number üks viirusi. Paar aastat tagasi see kindlasti veel oli nii.
Kellele teie koolitused suunatud on? Mis on need teemad, millest te oma koolitustel räägite? Millistel teemadel peate seda eelkõige vajalikuks?
Minu koolitused on olnud suunatud eelkõige lastevanematele, kuid olen lugenud ka õpetajatele ja noortele/lastele.
Koolitustel räägin lastevanematele tavaliselt seda, kuidas võiks internetist ja arvutist mõelda ning miks selle kasvatusest väljajätmine ei tule kõne alla. Püüan ka kindlasti mõne selge mõtte välja pakkuda, mida lapsevanem saaks siis kodus kohe ellu rakendada.
Oluliseks pean ka kindlasti ohtudele nimede ja sisu andmist, sest kõige suuremat hirmu tekitab teadmatus.
Kui efektiivseks või mõjusaks üldse üht koolitust peate? Kas märkate, et ühe koolitusega on võimalik ka suhtumisi muuta?
Ei tea ju üks koolitaja seda kunagi ise, kuidas ta loeng mõjutab kuulajaid. Mina ise tunnistan, et kõigest ühe koolituse tõttu olen juba üle kolme aasta oma vaba aja ja osalt ka töö ning perekonna jaoks mõeldud aja pühendanud sellele, et teistele lastevanematele sõnumit edastada.
Antud näite varal seega oleks vastuseks, et üks koolitus võib olla mõjus ning suhtumist saab väga sügavalt muuta - peab olema lihtsalt õige inimene ja õige hetk.
Samuti olen saanud oma koolitustele seni siiski pea eranditult positiivset tagasisidet. Ning mitte ainult seda, et oli huvitav vestlus, vaid on mindud koju ja räägitud teemadel, mida pole aastaid puudutatud, ning nii laps kui lapsevanem on saanud omavahelist sidet seeläbi tugevdada.
On need, keda te koolitate (õpetajad, lastevanemad) ka üllatunud saadud infost? Ja mis neid enam üllatab?
Mõnikord tundub, et jah. Kuigi üldiselt ma usun, et mitte niivõrd infost, sest ju nad ikka üht-teist kuulnud on, vaid vaatenurgast ning teatavast tervikust, mis üksikutest tükkidest kokku joonistub. Samas see on kindlasti midagi, mida oleks õigem küsida kuulajatelt.