Põllumajandusminister tahab teha lõpu kütuse värvimisele
9. veebruar 2010, 20:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põllumajandusminister Helir- Valdor Seeder tahab kütuse erimärgistamise lõpetada ja usub, et saabub aeg, mil maalt linna tormlemise asemel hakatakse linnadest tagasi maale pöörduma.
Viimasel ajal on päris palju olnud juttu erimärgistatud kütuse kasutamisest lumekoristustöödel. Kuidas annaks seda mõistlikumalt reguleerida?
On mõistlik, et kui talunikul on oma põllumajandustöödeks vajalik erimärgistatud kütus paagis ja tekib vajadus ootamatult lund lükata, siis ta võib minna, ilma et peaks hakkama kütust vahetama.
Kütuse vahetamine on küll tehniliselt võimalik, aga praktiliselt täiesti mõttetu. Mina pean normaalseks ja loogiliseks, et põllumehed saaksid teha lumekoristustöid erimärgistatud kütust kasutades.
Selleks on vaja muuta seadust. Saatsin 4. veebruaril oma ettepanekud rahandusministeeriumile. Üks ettepanekutest käsitlebki seda, et talunikud võiksid kõikidel teetöödel kasutada erimärgistatud kütust. Teine ettepanek on aga see, et peaksime lõpetama kütuse värvimise ja minema üle elektroonilisele arveldamisele.
See oleks mugavam põllumajandustootjale ja palju vähem administratiivset ressurssi nõudev riigi jaoks. Lisaks ei reosta see ka kütust, sest aeg-ajalt on ikka olnud kuulda, et värvitud kütus ei ole tehnikale hea.
Elektrooniline süsteem tähendaks seda, et igal põllumehel on kaardi peal limiit ja selle ulatuses saab ta odavamat kütust kasutada. Kui limiit läbi, ostab ta kallimat kütust.
Sel juhul ei ole vaja ka mingisse eritanklasse minna, sest tankida saab igas tanklas.
Meie põllumehed peavad Euroopa Liidus konkureerima ühisel turul, ometi on nende toetused kohati mitu korda väiksemad kui teistel liikmesriikidel. Millal on oodata olukorra paranemist?
See on meil Euroopa Liidu liikmena üks põhiküsimusi, ja mitte ainult Eesti, vaid kõikide uute liikmesriikide toetustasemed on madalamad kui vanades liikmesriikides. See tuleneb meie liitumislepingust.
Ajalooline põhjus on selline, et võeti üleminekuperioodi tootmistasemed, meil oli põllumajandustootmine tollal madalseisus. Lepiti kokku ka üleminekuajad. Teatud toetused meil igal aastal kasvavad, liikmesriigile on antud õigus kaasfinantseerida, mida me vastavalt Eesti riigi võimalustele oleme püüdnud teha.
Loodan, et 2013. aastal, kui algab uus Euroopa Liidu finantsperiood, astume sammu võrdsemate toetuste suunas. Ei julge küll arvata, et saame toetused täiesti võrdseteks Hollandi, Taani ja teiste vanade liikmesriikidega, aga kindlasti astume siis sammu edasi.
Kuidas on meie põllumajandustootjate võimalustega Vene turul? Sealihatollid tõusid üksjagu, ega see elu lihtsamaks tee.
Sealihatollid tõusid tõepoolest kaheksa korda, aga see ei puuduta ainult Eestit, vaid kõiki Euroopa Liidu liikmesriike, kes Venemaale sigu vedasid. Eks ta annab kõigile tagasilöögi. Muud tingimused on samad ja muutusi pole olnud.
Nii mõneski valdkonnas, ennekõike piimatoodete poolest, on Vene turu osakaal ekspordis kasvanud. Murelikuks teeb mind see, et Venemaa president on heaks kiitnud Venemaa toidujulgeoleku strateegia, kus on väga selgelt välja öeldud, et kõigi põhitoodetega peab Venemaa hakkama ennast ise ära toitma.
Sellest tulenevalt võetakse vastu ka poliitilised otsused ja sealihatollid on esimene pääsuke selles valdkonnas. Võib karta, et ka paljudes teistes valdkondades hakkab Venemaa rakendama poliitilisi otsuseid, et oma turg sulgeda ja oma tootjat toetada. See on Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline küsimus, mille oleme juba Euroopa Komisjonis ja Euroopa Nõukogus tõstatanud.
