Teatriroll leidis õiged värvid lasteaias

Rakvere Teatri näitleja Natali Lohk veetis terve päeva lasteaias Triin.

FOTO: Rakvere Teater

Rakvere teatris valmiva lastelavastuse "Kaelkirjak" Kai osatäitja Natali Lohk läks kuueaastase rolli sisseelamiseks päevaks lasteaialapseks.

Kes on Kai ja miks oli selle rolli jaoks vaja lasteaeda minna?

Kai on kuue-seitsmeaastane tüdruk. Ta on küll üksildasem ja omaette hoidev, aga väga suure fantaasiaga.

Proovide jooksul mõtlesin, et kuue-seitsmeaastane on raske vanus - ta ei ole enam mudilane ega ole ka teismeliseiga, kus on juba äratuntavamad karakterijooned. See on iga, kus hästi palju haaratakse ja hästi palju jäljendatakse vanemaid inimesi ja enda vanemaid. Ma ei teadnud täpselt, mismoodi on kuueaastane laps olla. Päev lasteaias andis hästi palju juurde.


Olin Triinu lasteaias koolieelikute rühmas. Nad on justkui suured inimesed - teavad, osakavad, on kuulnud ja näinud. Täiesti nagu päris, aga samas mitte veel päris suured inimesed.


Kuidas lasteaialapse päev kulges?


Kell 8.30 olin kohal, sain hommikusööki. Pärast seda istusime ringi ja laulsime natuke. Vaatasime isetehtud kaarte, ja kellel oli tegemata, asus tegema. Mina ka õmblesin südameid. Kasvataja aitas. Muusikatunnis tantsisime ja laulsime. Hästi tore oli.

Siis järgnes natuke veel mänguaega. Seejärel läksime õue, mängisime kulli ja peitust.

Olin koos ühe poisiga korrapidaja, see tähendas, et läksime natuke varem tuppa ja aitasime kasvatajatel lauda katta. Sõime ja siis oli käes lõunauinaku aeg.

Kas uni tuli?

Uni tuli nii hästi, et kui pikali heitsin, siis viie minuti pärast juba magasin. Ärkasin viis minutit enne ülestõusmise aega. Magasin ilusasti kaks tundi täis.


Kui palju enda lasteaiaaeg meenus?

Käisin lasteaias Gruusias. Eesti lasteaias olin esimest korda. See oli naljakas, et nagu deja vu - fragmentidena tulid meelde mingid hetked enda lasteaiast.
Joonas [Joonas Tartu, Rakvere teatri juht - toim.] viis mu hommikul lasteaeda, ja kui tegin kapiukse lahti, tekkis tunne, et oot-oot-oot, ma ei taha praegu jääda siia, mida ma teen siin üksi võõraste laste hulgas ...

Tegelikult jumaldan lapsi ja üldse ei tekkinud küsimust, kas ma julgen ja tahan.

Kuidas suurde tüdrukusse suhtuti?

Kasvatajad olid väga toredad ja lastel ei tekkinud üldse mingisugust küsimust, nad ei pöördunud minu kui kasvataja poole. Nad said aru, et ma olen 24 ja nendest vanem, aga see oli enesestmõistetav, et mängin nendega ja teen kõik asjad kaasa. Küsiti, kas ma tulen ikka homme ka lasteaeda ja kas hakkangi nüüd iga päev käima. Kahjuks ei saa iga päev, aga külla tahaks neile küll väga minna.

Mis tunne õhtuks oli?


Kui Joonas järele tuli, siis ma ei tahtnud kuidagi ära minna ... Alguses ei saa minema ja siis ei saa pidama.

[Joonas Tartu lisab muiates kõvalt: "Tüüpiline jutt hakkas kohe pihta - ei taha koju minna! Ja hommikul, et ei taha lasteaeda minna."]

Olete Rakvere teatris juba teist korda - mängisite tudengina lavastuses "Kuidas elad? ... Ann?!" Kuidas oli taas siia tulla?


Mängisime "Anni" kolm hooaega. Rakvere teatrisse tulles on nii kodune tunne - kõik lõhnad on tuttavad. Nagu kodus, kui avad mõne ukse või paned tule põlema või kõnnid põrandal - tead, mis heli miski teeb.

Tagasi üles