Juhtkiri: Ütle meri, mu meri, miks sa ...

Läänemeri. Foto: Küllike Rooväli.

Kui tihti teist keegi, head lugejad, on mõelnud sellele, et elame maailma ühe enim reostatud mere kaldal?

Teame, et Gangese jõgi kaugel Indias on räpane, et kolmandas maailmas on mürgijärvi, kuid seistes põhjarannikul Läänemere loksuval kaldal ja silmitsedes maalilist päikeseloojangut, ei tule me selle pealegi, et see meri on suremas.

Läinud nädala olulisim sündmus kogu Euroopas oli Läänemere maade tippjuhtide ja tähtsate firmajuhtide kohtumine Helsingis.

Kuni viimase hetkeni ei uskunud keegi, et kohale läheb ka Venemaa peaminister Vladimir Putin, kelle esmahuvi oli kahtlemata midagi muud kui looduskaitse - Soome oli sel ajal viimane maa, kellelt veel oodati luba Gazpromi tähtsaimale projektile ehk Nord Streami gaasitorule.

Küll aga lisas Putini kohalolek üritusele autoriteeti.

Eestit esindasid tippkohtumisel peaminister Andrus Ansip ja keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, kes rõhutasid oma kõnes, et Läänemere puhtuse taastamine on Eesti jaoks esmatähtsusega ülesanne. Peabki olema, sest ega see meri meil ainult laevadele Tallinna-Helsingi vahel sõitmiseks ei loksu.

Räägiti merekeskkonna kaitse meetmetest ja muustki, ent mida need sõnad tegelikkuses tähendavad?

Samas oli teada tõsiasi, et vahetult enne kohtumist sattus Rootsi lähedal laevalt Läänemerre last mürgiste ainetega.

Igatahes on tähelepanuväärne, et sellele üha tõsisemaks muutuvale probleemile nii kõrgel tasemel mõeldakse, kuid muretsemiseks on põhjust enam kui küll. Globaalne kliimasoojenemine jääb igatahes kaugemaks mureks kui saastuv Läänemeri, kus kalad kaovad ja vetikad vohavad.

Muutuste märkamiseks ei pea olema Rootsi kuningas Carl XVI Gustav, kes samal kohtumisel rääkis, et on veetnud Läänemere kallastel suvepuhkusi 60 aasta jooksul ja märganud mere kehva seisundit. Seda näeme kõik, kui sellele ainult mõelda viitsime ja julgeme.