Juhtkiri: Pikka liugu

Vastlakukkel. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Paljudele meist ei seostu vastlad enam ammu Eesti rahva tavadega. Vastlatele mõeldes meenuvad enamikule vaid hernesupp, kuklid ja kelgutamine.

Seda, et omal ajal oli vastlapäev viimane võimalus enne seitsmenädalast paastuaega pidutseda ja rammusaid roogi süüa, teavad vähesed. Paastki jääb võrdlemisi võõraks mõisteks.

Eesti vastlapäevakombestikku kuuluv kelgutamine on kenasti läbi aegade säilinud traditsioon, kuid pika vastlaliu järgi ei ennustata enam järgnevaks suveks head linakasvu ning pedagoogidel tuleb teha põhjalikku selgitustööd, et kasvavale põlvkonnale tutvustada, mis taim on lina, kuidas see välja näeb ja milleks ta üldse vajalik on.

Paljud tähtpäevad kestavad mingilgi moel edasi suuresti kommertsjõul. Kadunud või lahjemaks muutunud on esialgne sisu, aga jäänud on osaline vorm.

Ja nii, nagu tänapäeva inimese jaoks on vastlate märgiks vahukooremütsiga kukkel, on pagarid neid kukleid küpsetanud ja müünud juba mitu nädalat enne õiget tähtpäeva - et võimalus maksimaalselt ära kasutada ning kasumit kasvatada.

Traditsiooni seljas sõidavad kaupmehed teistelgi tähtpäevadel. See paraku kahandab sageli kätte jõudnud sündmuse erilisust. Ei maitse ju vastlapäeval kukkel nõnda hea, kui sellest isu ammu täis söödud. Aga muidugi, kaupmeeste asi on pakkuda, rahva valik on kas osta või ostmata jätta.

Täna on üle Eestimaa välja kuulutatud vastlatralle ja liulaskmisi koos võistlusmängudega. Ja ega see pole paha, vastupidi, on hea, kui on põhjust tulla üheskoos lustima.

Lumised nõlvad lubavad igatahes uhket liugu.

Ja miks mitte muuta seekord vastlad enda jaoks erilisemaks, pere keskis kas või vastlapäeva vanu kombeid uurides, ise hernesuppi keetes või kuklit küpsetades.

Aga proovides ka seakonti vurritada või seda vähemasti nööbiga teha.