Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus on Eesti Vabariigis vastu võetud kahel korral. Esimene 1925. aastal ja teine 1993. aastal. Seaduse mõtteks on vähemusrahvusesse kuuluvate isikute õigus moodustada kultuuriomavalitsusi neile põhiseadusega antud kultuurialaste õiguste teostamiseks.
Eestisoomlased valivad endile kultuuriomavalitsuse nõukogu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kultuurautonoomia seadus oli ainulaadne
Vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse põhieesmärkideks on: emakeele õppe korraldamine, rahvuslike kultuuriasutuste moodustamine, kultuuriürituste korraldamine, vähemusrahvuse kultuuri ja hariduse edendamiseks fondide, stipendiumide ja preemiate asutamine ning määramine jne.
Esimese vabariigi ajal oli vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus ainulaadne maailmas. See aitas kujundada Eesti kui demokraatliku riigi imagot. Nimetatud seaduse alusel võisid moodustada kultuuriomavalitsusi saksa, vene, rootsi ja juudi rahvusest isikud, võimalust kasutasid saksa ja juudi kogukond. Neil olid sel ajal moodustatud kultuuriomavalitsused, mis likvideeriti nõukogude okupatsiooni poolt.
Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal elas Eestis tunduvalt rohkem vähemusrahvusi kui esimese vabariigi ajal ning nad moodustavad umbes 40% vabariigi elanikkonast.
1993. aastal vastu võetud “Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse” põhjal võivad vähemusrahvuse kultuuriomavalitsusi moodustada saksa, vene, rootsi ja juudi rahvusest isikud ja nendest vähemusrahvustest isikud, kelle arv on üle 3000.
Eestis elavad soomlased on esimesed, kes on koostanud 3000-isikulise rahvusnimekirja juba 1998. aastal ning on esitanud 2001. aastal taotluse kultuuriautonoomia saamiseks - selleks sai volituse Eesti Ingerisoomlaste Liit
Kultuuriomavalitsuse kõrgeimaks organiks on kultuurinõukogu, mis valitakse otsestel ja salajastel valimistel. Asusime kultuurinõukogu valimiste korraldamisele. Siis selgus, et puudub kultuurinõukogu valimise eeskiri, mille oleks pidanud vastu võtma Vabariigi Valitsus.
Koostasime valimiste eeskirja eelnõu ning saatsime selle Vabariigi Valitsusele septembris 2001. Meie eelnõu võeti määruse aluseks ning 6. mail 2003. a võttiski Vabariigi Valitsus vastu “Vähemusrahvuse kultuurinõukogu valimise eeskirja”. Vastavalt sellele eeskirjale ja seadusele tuli valida valimiste peakomitee ja see kinnitada Vabariigi Valitsus poolt. Valimiste peakomitee koosseis kinnitati Vabariigi Valitsuse poolt käesoleva aasta veebruaris.
Hääletada saab jaoskonnas ja posti teel
Pärast valimiste peakomitee koosseisu kinnitamist moodustati valimisringkonnad ja jaoskonnad ning valimiste kohalikud komisjonid. Määrati valimiste korraldamise aeg. Valimised toimuvad 14.-16. maini 2004. a. Valimisringkondi on neli, keskustega Tartu, Tallinn, Rakvere ja Viljandi. Valimisjaoskondi on kuus.
Koostatud on valijate nimekiri kinnitatud vähemusrahvuse rahvusnimekirja alusel, s. t nendest isikutest, kes on kantud rahvusnimekirja, mis on kinnitatud vastavalt seadusele kultuuriministri poolt.
Kandidaatid on registreeritud. Kandidaadi registreerimiseks esitamise õigus on rahvusliku kultuuriühingu pädeval organil, samuti isikul, kes oma valimisringkonnas on kogunud vähemalt 20 vähemusrahvuse nimekirja kantud isiku toetusallkirjad.
Hääletada saab nii valimisjaoskondades kui ka posti teel. Kõiki valijate nimekirjas olevaid isikuid on teavitatud kirjalikult valimiste toimumisest. Valimisjaoskonnad on Tartus Veski tn 35, Tallinnas Matkamajas Raekoja plats 18, Viljandis Pikk tn 4, Pärnus Lõuna 18, Jõhvis Sompa 5B ja Rakveres Vilde 3-16/17. Valimisjaoskonnad on valimiste päeval avatud kella 9 kuni 18.
Väga oluline on, et kõik valijate nimekirja kantud rahvuskaaslased osaleksid valimistel, sest selle tulemusel valitav kultuurinõukogu annaks uut hoogu meie rahvuslikele pürgimustele.
Valimised loetakse toimunuks, kui neist võtab osa üle poole valijate nimekirja kantud valijatest.