Päevaintervjuu: Toomas Kork pidas suu kinni

Toomas Kork hoidis mitukümmend okupatsiooniaastat saladust talukorstnasse peidetud esimesest sinimustvalgest lipust. Nii enda kui ka lipu õnneks suutis ta suu kinni hoida. Foto: Tairo Lutter

Kauplusesisustust tootva väikefirma Porsa Est omanik Toomas Kork on üks neist, kes hoidis pikki aastaid esimese sinimustvalge lipu saladust ja selle 1991. aasta jõulude ajal peidust välja tõi.

Millal saite teada, et esimene lipp on ära peidetud?

Käisin seitsmendas klassis, kui isa seda mulle ütles. Lipp oli peidetud Tartumaal Läänemardi talu korstna vundamendi sisse. Taluperemees Aleksander Aun, kes oli minu isa onu, oli seda talle näidanud.

Lipu asukohta teadsid kolm-neli inimest Eestis ja samapalju välismaal. Kui Aleksander Aun suri, andis isa saladuse edasi mulle kui pere vanimale pojale. Nii et teadmist lipust kandsin endaga üle kolmekümne aasta.

Tegelikult oli see suur juhus, et meie pere seda saladust kandis, aga eks elu koosnebki ju juhustest. Lipu saladust teadis muuseas ka omaaegne Sõmeru EPT juhataja Alva Maipuu, kes oli samuti minu vanaonu.

Kui raske oli koolipoisil nii suurt saladust hoida? Ikka tahaks ju sõprade ees uhkustada.

Ega koolipõlvest või üldse varasemast ajast mäletagi sellist lobisemise tahtmist. Pärast tuli välja, et ka teised kolm venda teadsid lipust, aga me ei rääkinud sellest isegi omavahel.

Seitsmekümnendatel heisati Tamsalus kolmel korral sinimustvalge, kaks korda lubjatehase torni ja korra TERKO elevaatorile. Mina ei tea siiani, kes sellega hakkama sai, aga sisimas mõtlesin küll, et kui nad vaid teaksid minu saladust.

Kui aga sinimustvalged olid juba väljas, siis oli mitmel korral kange tahtmine rääkida. 1988. aastal 16. novembril sõitsime autos koos Marju Lauristiniga ja arutasime suveräänsusdeklaratsiooni teksti. No küll oli kange tahtmine öelda, et esimene lipp on alles, aga suutsin suu kinni pidada.

Rahvarinde ajal tahtsin paar korda Edgar Savisaarele öelda. Ta oli ju juht ja õpetaja ja hirmus vedur tookord. Aga meie teed läksid õige varsti lahku, täpselt samadel põhjustel, millest Peeter Kreitzberg praegu räägib.

Arnold Rüütli nõunikuna töötades sain ka suu pidama. Isale oli ju lubatud, et ei räägi.

Miks lipp alles suhteliselt hilja peidust välja toodi? Olid ju sinimustvalged lipud juba kolm aastat varem taas kõikjal avalikkuse ees.

Lipu peitsid ära EÜS-i omaaegne esimees Karl Aun koos isaga. Karl Aun elas Kanadas ja käis 1988. aastal Eestis. Käisime koos temaga ka Läänemardi talu juures. Tollal elasid seal võhivõõrad inimesed, kes ei teadnud korstnajalas olevast lipust midagi.

Olime Aunaga kirjavahetuses ja suhtlesime telefoni teel, pidevalt oli juttu lipu väljatoomisest, kuid tema kartis, et venelased võivad tagasi tulla. Meie oleksime juba tükk aega varem asja korda ajanud.

Lõpuks leppisid minu isa Rudolf Kork ja Karl Aun kokku, et lipp võetakse välja 1991. aasta lõpus. Üks praegugi tegev poliitik, kelle kohta oli teada, et ta oli natuke liiga tihedalt seotud KGB-ga, teatas ootamatult ETV saates “Mõtleme veel”, et see lipp on olemas ja tuleks välja tuua.

Ta oli väliseestlaste kaudu lipust teada saanud. Isal tuli hirm naha vahele, et KGB võib lipu asukoha teada saada ja lipu hävitada. Nii otsustatigi lipp peidust välja tuua.

Kas talu tolleaegsete elanike jaoks tuli asi üllatusena?

Omandireform juba käis ja talu oli tagasi ostetud Karl Auna nimele, sest oli see ju tema kodutalu. Seal elas aga minu venna Jüri poeg Veiko.

Kes lipu välja võtsid?

Meie pere poisid: mina, Andres ja Jüri. Neljas vend Jaan oli selleks ajaks juba surnud. Lisaks võtsime kampa isa õemehe Juhan Reedi, kes oli kõva ehitusmees, ja tema poja Jaagu, kellel oli miiniotsija, millest lootsime abi lipu leidmisel.

Juures olid ka Rein Järlik koos operaator Martinsoniga. Me ei tahtnud asja kohe avalikustada, aga otsustasime, et oleks mõistlik lipu leidmine filmilindile jäädvustada. Pidasime pereringis aru, keda kutsuda. Kõne all oli kaks varianti: Mati Talvik või Rein Järlik. Lõpuks otsustasime Järliku kasuks.

Ja 1991. aasta jõulu teisel pühal võtsime lipu välja.

Kas olite valmis ka selleks, et lippu ei ole või on lipuga midagi juhtunud?

Ega me osanud midagi ette arvata. Kui põranda üles võtsime, oli näha, et korstnajala kallal polnud keegi käinud. Miiniotsijast küll abi ei olnud, aga karbi leidsime üles. Päris suur karp oli, umbes 60x40x30 sentimeetrit.

Paksust plekist keevitatud raudkasti sees oli puust karp, mille sees oli lipp, üks Soome tudengite poolt EÜS-ile kingitud karikas, vanu fotosid ja dokumente, EÜS-i koosoleku juhtimise kelluke. Kõik oli väga hästi säilinud, kast oli tehtud korralik ja niiskuskindel.

Millal lipu leidmine avalikkuse ette jõudis?

Järgmisel aastal vabariigi aastapäeval. Siis andsime lipu EÜS-ile üle. EÜS-i nooremad liikmed olid kindlal seisukohal, et tegemist on EÜS-i lipuga, mitte aga eesti rahva lipuga, ja nii ta EÜS-i kätte läks.

Meie küll arvasime, et lipp kuulub rahvale ja probleemi ei tekkinud ka EÜS-i vanematekogus, aga noored otsustasid teisiti.

Kas keegi tänas ka saladuse hoidmise eest?

Ei. Mingil hetkel oli juttu sellest, et meie pere võetakse in corpore EÜS-i liikmeks, aga see jutt vaibus ja me ei hakanud ise ka avaldusi tegema. Võib-olla oli taustal mingi solvumine sellest, et meie pidasime lippu ikka rahva omaks, aga nemad arvasid, et lipp on EÜS-i oma.

Kelle oma lipp siis on?

Riik peab küll rahvuslipu sünnipäeva, mitte EÜS-i lipu sünnipäeva, aga tol ajal keegi EÜS-ile eriti vastu ei vaielnud ja nii läks lipp nende kätte. Mina nendega vaielda ei viitsi, aga olen tänase päevani kindlalt veendunud, et tegemist on ikka eesti rahva lipuga.