Rakvere linnas oma liikumisvõimalusi testinud pimedad inimesed hindasid olukorra suhteliselt heaks ja kiitsid linnavõimu esindajaid, kes olid nõus olukorda veelgi parandama.
Pime näeb linnaelu nägijast teistmoodi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaegnägijast Eesti Pimedate Liidu esimees Ago Kivilo on saatjaks tallinlasele Aleksander Vasseninile, Tudust pärit Merle Aitsarit abistab tema juhtkoer Bona ja seltskond üritab endi jaoks võõras linnas strateegilisi kohti külastada.
Teele jäävad istepingid
Rakvere uhkel bussijaamal leiab viieprotsendise allesjäänud nägemisega Ago Kivilo ühe olulise vea: nimelt on hoone enamjaolt klaasist ja ka metallkarkass särab heledas toonis ning vähe kehvema nägemisega inimesel on oht hooga vastu klaasseina minna, ka ukse leidmine tundub raske. OÜ Rakvere Signaal juhataja Kunnar Jalganen noogutab mõistvalt ja avaldab arvamust, et tõepoolest võiksid suurtel klaaspindadel mõned tähised olla. Promenaadile paigutatud istepinkide otsad peaksid olema kontrastset värvi, sest muidu võib vaegnägija lihtsalt sinna otsa koperdada. Jalganen arvab, et pingiotste värvimine on tõepoolest lihtne ega nõua suuri kulutusi.
Kivilo selgitab, et vaegnägijale on ülekäiguradade juures kõnni- ja sõidutee eristamiseks oluline väike tõus – nii väike, et ei takistaks ratastooli, aga oleks pimedale jalatallaga tuntav. Ideaalis peaks aga olema kõikide kõnniteede ääred eraldatud üldisest teist värvi ning erineva mustrikattega kõnniteeplaatidest.
Kesklinnas patseerides tunnistavad pimedad kõnniteed ja ülekäigurajad enamasti hästi tehtuks. Kroonikeskuses kiidavad testijad, et põrandal on olemas vajalik märgistus värvi ja erineva mustriga plaatide näol, kindlasti peaks ühiskondlikus hoones tähelepanu pöörama aga ka treppidele, kus esimene ja viimane aste peaksid olema märgistatud värvi ja mustriga ning valgustusega ei maksaks koonerdada.
“Pimedale on ebameeldivad kohvikute-poodide ees olevad reklaamplakatid ja esimeste korruste lahtised aknad,” räägib Aleksander Vassenin.
Neljajalgne teejuht
“Vasakule!” - “Otsi uks!” - “Tubli, Bona!” suhtleb Merle Aitsar oma üdini sõbralikuna näiva ja aina saba liputava labradoriga. Ja koer teeb, mida perenaine käsib. Merle Aitsari kaheksa-aastane Bona on üks paarikümnest Eestis väljatreenitud juhtkoerast, kelle hind küündib kuuekümne tuhande krooni kanti.
Natuke oma sugulastest madalam Bona oli tükk aega ilma peremeheta, kuni sai kokku väikest kasvu Merlega ja et ka iseloomud sobisid, siis hakatigi koos tööle.
Merlel on alati seadused kotis ja aeg-ajalt tulebki neid bussijuhtidele näidata, kui need keelduvad teda koeraga mõnel põhjusel peale võtmast. Aeg, mil juhtkoerale tuli bussipilet osta, on õnneks möödas, kuid pime, kellele arstlik komisjon on määranud raske puudeaste, peab ikkagi ostma pileti nii endale kui ka saatjale.
“Seadus ütleb, et ühistranspordis saavad tasuta sõita sügava puudeastega inimesed. Aga sügav puudeaste määratakse enamasti vaid voodihaigetele, kes üldse väljas ei käi. Saatsin sotsiaalministeeriumisse siis kirja, et viidagu mind kättpidi nende busside juurde, kus on kohad lamavatele sügavapuudelistele inimestele,” arutleb Aleksander Vassenin.
Rakvere kesklinna olukorda hindasid testijad aga suhteliselt heaks. “Erilist heameelt tegid osavõtliku suhtumisega Rakvere linna teedeinsener Lennart Korbe ja Kunnar Jalkanen. See oli esimene kord, kus vastati: teeme ära!” rõõmustab Kivilo.