Juhtkiri: Rahva sekka

Siseminister proovis piirivalvuri ametit Narva piiripunktis. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Eesti siseminister Marko Pomerants töötas eelmisel nädalal ööpäevase vahetuse Tallinna Lilleküla komandos päästetöötajana ning sel nädalal proovis idapiiril piirivalvuri ametit.

Ettevõtmist on tõlgendatud kui PR-sõud, kuid oma iva - ja mitte väike - on sellistel töövarjupäevadel küll.

Kindlasti on sellel ministril ülevaade oma valitsemisalas toimuvast nüüd palju sel­gem ning ei teeks teiste­legi tippjuhtidele halba ana­loogseid käike ette võtta.

Tõsi, visiite tehakse pidevalt, alates valla- ja maa­konna tasandist ning lõpetades ministee­riumide­ga. Aga sageli on tegu vä­ga diplomaatiliste ja formaalsete ettevõtmistega.

Kahtlemata on neid va­ja, kuid selle kõrval oleks tipp­ametnikel käikudest kõ­vasti kasu selgi juhul, kui minnakse pressiteadet saatmata - siis ei pea ka allstruktuuride töö­tajad kõrge ülemuse jaoks mida­gi ilustama, vaid astutaks otse argipäeva.

Kui inimesed, kes seadusi loovad, kes juhivad riigiameteid, omavalitsusi, korraldavad paljude eluolu, võtaksid nõuks oma rahvaga lähemalt suhelda, võtaks see maha palju pingeid "meie" ja "nende" vahel. Olgu siis mõnikord ühistranspordiga sõites või külapoes käies - mõlemas näeb, kuuleb ja märkab paljut.

Näiteks Lääne-Virumaa keskraamatukogus on paaril aastal olnud tore päev, kus pro­­minendid on laenutanud külastajatele tea­vikuid. Rõõm on olnud mõlemal pool letti.

Ministrid peaksid tõepoolest leidma aega, et mõnikord tulla rahva sek­ka, mitte kohtuma koosolekusaalis ja kõnepuldis, vaid pigem ajama jutu ühise tegevuse ajal.

Kui sel kombel selguvad ministrile ühe või teise tööala kitsaskohad, aitab see ministril ehk näha asju avaramalt ja hoida otsustades jalgu maas, samas saada tagasisidet oma mõtetele.

Ja kes teab, ehk kerkib sellest tööpäevast mõni uus idee eesti asja edendami-seks - olla ju rahva hääl Jumala hääl. Miks siis seda mitte kuulata.