Tiina Saar: Riid tööandja liivakastis

Tiina Saar. Foto: Erakogu

Ühe menuka kohviku vahe­tusevanem koostas oma töötajatele aasta alguses töögraafikuid.

Et tööd polnud just ülearu, pakkus ta teenindajannale Y, kes üksiti ka ülikoolis õppis ja paindlikku tööaega vajas, vähem töötunde kui lepingus ette nähtud.

Teenindajanna Y pilgutas rõõmsalt oma kunstripsmeid ja jäi graafikuga rahule, sest kavatses tekkinud vaba ae­ga reisimiseks kasutada.

Riiakad töövõtjad
Järgmise kuu alguses laekus aga vahetusevanema e-kirjakasti teade teenindajannalt Y, kes äh­vardas, et on oma juristiga asja arutanud ja tööandja, kes õhe­ma graafiku koostas, peab töötunnid, mil töötaja palmi all vee­tis, ikkagi kinni maksma.

Vahetusevanem tööandja esin­dajana uuris asja oma juristilt - tõesti, lubatud 120 tun­ni eest tuleb tasuda, kuigi töötaja tööl pol­nud.

Tööandja meelest oleks ta võinud küll pal­mi alla minekuks puhkuse väl­ja võtta, kuid töövõtja sei­suko­hast ei ole see tööandja asi, kui tal pa­rasjagu tööd pak­kuda pole, kus Y oma vaba aja­kese veedab.

Juriidiliselt on olukord la­hen­datav töövõtja kasuks ja kohvikupidaja on sellega päri. Kui ei tuleks mängu asjaolu, et see pole mitte esimene kord, kui teenindaja Y, selmet tööandjaga inim­likult asju arutada juristi ma­nu jookseb ja siis meili teel nähvavas stiilis suhtleb.

On katseaja viimane kuu ja see järjekordne intsident Y-ga toob tööandjale vägisi meeltesse tunde, et ta ei soovi sellise suh­tumisega töötajaga töösuhet jätkata.

Ainult et ühtegi reaalset rikkumist töökohal Y-le ette heita ei ole ja temast vabanemine tooks kaasa kui mitte käigu töövaidluskomisjoni siis igal juhul kehva mainekujunduse.

Osa lugejaid mõtleb praegu kind­lasti, et õigesti teeb see Y - kui on ette nähtud maksta 120 tun­ni eest, siis nõudku pursuidelt välja see raha. Väiksem osa elab kaasa tööandjale ja loodab, et too mõistaks tulevikus vingureid värbamisel vältida.

Kui nõrk on tugev
Palju on rää­gitud sellest, et töö­taja on töötu­rul nõrgem pool ja teda tuleb kaits­ta. Aga vahel on see nõrgem pool hoopis tugevam pool - nagu nääp­suke tige nai­ne ajab suure karumehe vingumise ja näpistamisega lõpuks vi­haseks ja möirgama, ehk hammustamagi. Ja juhtubki, et nõr­gem on hoopis tugevam, väik­sem manipuleerib suuremaga.

"Miks te eelmisest kohast ära tulite," küsib tööandja interv­juul. "Aga sellepärast, et ülemu­sed olid jubedad, lubadustest ei peetud kinni - jah, ja rumalad olid nad ka," prahvatab kandidaat Otsekohesus oma tõe välja ja jääb lootma, et teda selle eest töökohaga premeeritakse.

Aga tuhkagi - iga vähimgi negatiivne märkus oma eelmise tööandja kohta mõjub kui punane ohutuli uuele tööandjale.

Töö­pakkuja nimelt teab, et konfliktis on alati kaks osapoolt ja ju see töötaja ise ka mingi jama kok­ku keeras. Vahel on muidugi õigus tõesti ühel või teisel poo­lel, aga kes jõuab seda tõde alati taga ajada. Targem on suured õiglusehaid ja tülinorijad oma firmast kau­gel hoida.

Selle looga ei taha ma öelda seda, et kui kusagil on ebaõiglust, peaks hoidma suu koomal ja ennastsalgavalt edasi teenima.

Ausad suhted töökohal peavad olema au sees ja nende eest tuleb seista. Klaarimine, tagasiside andmine ja rahulolematuse väljanäitamine peaks aga olema diplomaatiline. See tähendab, et mitte lammutav, vaid edasiviiv. Mitte süüdistav, vaid lahendust otsiv, ning enne kui probleemiga lagedale tulla, tuleks vaadata peeglisse.

Küsimus, et äkki on minus ka midagi sellist, mis probleeme esile kutsub, võib tuua üllatusliku, ent mitte kõige meeldivama avastuse.