Haljala rahvamaja on vastu võtnud nii kõrgeid NLKP tegelasi kui võõrustanud vabariigi sünnipäeval maavanema vastuvõtule tulnuid, iga päev saavad siin kokku noored ja vanad isetegevuslased. Äsja 25aastaseks saanud rahvamajja on homme õhtul kõik peole oodatud.
Martti Samolberg on Haljala rahvamaja juhtinud kümme aastat, ühtlasi juhendab praegu näiteringi, tantsib Segapidi tantsurühmas ning mängib ja laulab rahvamaja tantsuansamblis Ansambel.
Mis on viimase kümne aastaga muutunud?
Viru kolhoos oli vabariigis üks jõukamaid: ostis rahvariided, millega tantsivad meie rühmad siiamaani, osteti pillid, pillimeestele andis kolhoos elamispinnad, kui oli tarvis.
Nüüd on vahendeid näpuotsaga, küll on saanud hoone viimaste aastate jooksul riigi ja valla finantseerimisel renoveeritud.
Selles suhtes suur tänu kultuurisõbralikule vallavalitsusele ja endisele vallavanemale Jüri Sikkutile.
Tean maakonnas kolleege, kes võitlevad oma asja eest ja kel on raske vallavanemale selgeks teha, et kultuur on oluline. Aga kui kusagilt kokku hoida, siis kultuuri pealt on lihtne - ei pea ju laulma ja tantsima.
Milline oli toonase kultuurimaja päris algus?
Maja avati 15. veebruaril 25 aastat tagasi. Et nõukogude ajal ei antud Moskvast luba nii suurt kultuurimaja ehitada, teatasid tollased kolhoosijuhid, et teevad kontori-klubi, kuhu tuleb kolhoosikeskus ja samas on võimalik kultuurimajal tegutseda.
Tolleaegselt ehitusplaanilt on näha raamatukogu, mis toimib nii, nagu mõeldud. Kuid praegune tantsusaali ala oli jagatud klaasseintega kabinettideks peazootehnikule, agronoomidele jne. See ehitatigi nõnda valmis.
Moskvast käisid tähtsad mehed objekti üle vaatamas, kõik sobis. Kui ära läksid, siis lasi juhatus klaasseinad kokku lükata ja prügimäele viia, parkett pandi maha ja ruum tehti tantsusaaliks. Tänaseni on parketi all elektri- ja telefonijuhtmed.
Toomas Varek, tollane kolhoosi esimees, ütles, et ei ehita mingit jama, vaid ikka korraliku maja, kus saab isetegevusega tegeleda.
Miks aga peab maakohas olema nii suur kontserdisaal, põhjendati sellega, et siin hakkavad toimuma Lenini pleenumid, kuhu tullakse üle vabariigi kokku.
Mis on see kultuur, mida rahvamajas viljelete?
Hetkel püüame elus hoida olemasolevat. Säilitada rahvakultuuri: tantsu, laulu, näiteringi.
Rahvatantsijad käivad aktiivselt koos: väikesed lapsed tantsivad Kakerdajates ning täiskasvanutele on Segapidi tantsurühm. Kakerdajad võtavad Kalevi võimlemispeost osa, Segapidiga plaanime minna Baltica ja meeste tantsupeo ülevaatustele.
Sel nädalal tuli Segapidile rahvusvaheliselt festivalilt Indoneesiast kutse tantsima tulla. Võib öelda, et oleme kõrgel tasemel, meil on CIOFFi tunnistus, et võime vabariiki festivalidel esindada.
Jaanuaris Rakveres toimunud vabariiklikul harrastusteatrite festivalil pälvis näitering ansamblimängupreemia.
Tegutsevad veel kirjandus-kodulooring, laste laulustuudio, memmede ansambel, kolm tantsuansamblit, kes mängivad pidudel, toimub kitarri- ja trummiõpe, kitarrikoolist on kasvanud välja noorteansamblid.
Kui palju Haljala valla rahvast on ringitegevustega hõivatud?
Umbes 200 inimest. Inimesi võiks tulla loomulikult rohkem, kõik ringid on jätkuvalt avatud.
Teie majas näidatakse ka professionaalsete teatrite etendusi.
Kord kuus käivad teatrid. Nendega on läinud väga kitsaks, sest kultuuripoliitika ei toeta enam teatrite tulekut maale.
Fakt on see, et linnas saab küsida tunduvalt kõrgemat hinda kui maal. Ugala ja Vanemuine on juba ammu öelnud, et nad ei tee väljasõite, sest see ei tasu materiaalselt ära.
Põhiline, kes käib, on Vana Baskini Teater, kel oma maja ei ole ning nad vallutavad maarahvamajasid. Ja meie saalid on enamasti täis.
Et meie maja on odavam rentida kui Rakvere teatrit, siis kasutatakse seda ka kontserdisarjade, ettevõtete koolituste ja konverentside tarvis.
Mõni aasta tagasi näitasime kinogi, aga kinokettide tulekuga kadus see võimalus ära, sest tuleb osta filmi näitamise õigus, kuid maakohas piletihinda paarikümnest kroonist ülespoole ju ei pane.
