Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Rännakutee seab inimese silmitsi endaga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rännakul läbib palverändur oma keppide abil keskmiselt paarkümmend-kolmkümmend kilomeetrit päevas. | FOTO: virumaateataja.ee

Rakvere tüdruk Helene Hütt naasis hiljuti Hispaaniast, kus tema jalgade alla jäi 650 kilomeetrit tolmust ja mägist teed iidsel palverännakurajal Santiago de Compostelasse.

Igal aastal rändab sadu ja tuhandeid inimesi Hispaaniasse, et jalgsi läbi käia traditsiooniline pikk teekond apostel Jaakobuse nime kandva Santiago katedraalini. Palverändurid ise arvavad, et see on üks vähestest matkadest, mis on jäänud kommertslikkusest puutumata.

Sadu aastataid rännakuid

Esimene palverännakute suur laine toimus tuhande aasta eest, mil tekkisid asulad rändurite teenindamiseks. Väiksed külad on siiani püsima jäänud. Külaelanike lahutamatuks elustiiliks on mööda tilkuvad teelised, kellele pakutakse mõõduka hinna eest peavarju ja toitu.

Just selleks otstarbeks loodud ööbimiskohtades tuleb rändajal ette näidata palveränduripass ning maksta keskmiselt 3-7 eurot võimaluse eest kasutada voodit, dušši ja mõnes kohas saada hommikueinet. Hispaanias tuleb ette, et kirikute juures asuvad öömajad on ka tasuta. Palveränduri passi peaks saama osta igast ööbimiskohast, hinnaks on paar krooni, mis katab passi trükkimiskulud.

Santiago de Compostelasse viib palju teid. Matkatakse enamasti jalgsi, vahel ka jalgrattal. Tee pikkus jääb igaühe enda otsustada, sest matka võib alustada suvaliselt lõigult. Enamasti minnakse traditsioonilistesse alguspunktidesse, üksikud algavad Prantsusmaalt, Madalmaadest. Kuid populaarseim on Camino Francés Baskimaal. Või kui tundub, et nii pikalt pole võimalik käia, saab teed alustada Pamplonast. Sealne ülikool annab soovijatele palveränduripassi suisa tasuta kaasa.

Rada on tähistatud sel määral, et kaarti pole peaaegu vaja. Tähisteks on kollased nooled ja teokarbimärgid Galiitsias kivipostidel. Rada on võimalusel suunatud looduslikult ja kultuuriliselt huvitavatesse paikadesse.

Issanda loomaaed

Kui marsruudilt kõrvale põigata, siis võib leida imelikke asustusi. Näiteks saksakeelse hipiküla, mille asukad peavad pisikesi põllulappe, teevad ohtralt suitsu ja tinistavad kitarri. Lähim pood jääb kümnete kilomeetrite kaugusele ja raha külaelanikel ju suurt polegi. Siiski ei taha habetunud ja pikajuukselised elanikud muust maailmast midagi teada ja eelistavad tööle mõnusat olesklemist.

Rajal käiakse enamasti ühekaupa või kahekesi. Üksinda minnes on alati võimalus leida sobiv rännukaaslane. On võimalik tutvuda inimesega, siis ta silmist kaotada ja sadu kilomeetreid edasi jälle leida, näiteks varjulises kohas siestat pidamas.

Kuigi üle poole teelistest on hispaanlased, kohtab sakslasi, prantslasi, aafriklasi ning muidugi näeb eestlane ühel hetkel ka teist eestlast. Ja selgub, et teine eestlane alustas jalgsirännakut juba Tartust, vaid läbi Poola hääletas, ja on nüüd lõpuks kohal. Pisut pleekinud Eesti lipp rõõmsalt koti küljes lehvimas.

Rännak enda sees

Jalgsirännakul olijad on enamasti avatud ja valmis suhtlema. Räägitakse sellest, milliselt maalt on tuldud, harvem tuleku põhjusest. Vahel käiakse reisikaaslase kõrval pikki tunde sõnagi vahetamata. Koht ja aeg annavad võimaluse süüvida endasse ja tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Palverännak pole koht õllejoomiseks ja valju muusika kuulamiseks. See on võimalus leida enda jaoks aega.

Rahvuste segasummas ei domineeri inglise keel ja palverändurile on kasuks lennult ära õppida mõned olulised hispaaniakeelsed väljendid. Näiteks zumo de pina, mis tähendab ananassimahla või albergue, mis tähendab öömaja. Ehkki aitab ka sellest, kui panna peopesad kokku ja tõsta põse juurde. Enamik öömaja pidavatest vabatahtlikest on hispaaniakeelsed, kuid rahvusvahelist kehakeelt mõistavad nemadki lennult.

Tavaliselt alustatakse päeva hommikuvärskuses ja käiakse lõunani. Pärastlõuna palavus, mis võib küündida üle 30 kraadi, sunnib matkajad puhkusele.

Aeg ei maksa midagi

Aeg võtab rännakul teise ulatuse. Algul tundub, et päevad venivad lõputult, kuid siis tekib kõndimise ja mõtiskluste eriline rütm ja aeg kaotab oma tähenduse. Kohalike elus on see tavaline, et aega on ja kiiret pole.

Tagantkiirustamisest ei ole kasu, poeomanik tuleb ikkagi siis, kui ta tuleb, kellaaegadega sildil poe aknal ei ole omaniku üle mingit võimu. Ja kui peremees saabubki kaks tundi hiljem, on kõik õnnelikud ja oodatud aeg ei tähenda justkui midagi.

Kuigi tegemist on palverännakuga, pole tee läbimine kõigile religioossusega seotud. Usulised ja sisemised küsimused on igaühe sügavalt isiklik asi, mille kohta ei ole sobiv küsimusi esitada.

Paljud teel ette tulevad vaatamisväärsused põhinevad legendidel. Näiteks võib ootamatul jõuda mäeküljele, kus kohtuvad tähed ja tuul. Kui siis rajalt mäenõlva kaunistavate figuuride juurde astuda, satub teeline ootamatult kõva tuule kätte.

Tee lõpus ootab saabujaid Santiago katedraal, kuhu usutakse olevat paigutatud apostel Jaakobuse säilmed. Üks suure pühakoja torne avaneb inimeste peade kohal keset kirikut. Kõrgele üles on seatud võll, mille abil pannakse kirikus liikuma suur viirukianum. Tugevate meeste jõul liikuma lükatud viirukinõu õõtsub kirikus ja paneb aroomi ruumis liikuma. Kohalejõudnud ja ennast registreerinud matkalised saavad osaleda suurel missal, kus loetakse rahvuste kaupa ette kõik sel päeval kohale jõudnud teelised.

Ja siis veel vaid 90 kilomeetri ja kolme päeva tee kaugusel mühab ookean. Soolane vesi ja päikseloojang Atlandi ookeani panevad punkti kuu aega kestnud pikale ja rahulikule retkele.

Tagasi üles