Hundid murravad üha julmemalt ketikoeri

Kaido Kroobeni hagijas Taki pääses hundi hammaste vahelt ega julge enam kuudistki välja tulla. Foto: Tairo Lutter

Laekvere vallas on sel suvel sagenenud huntide ründed koerte vastu. Kiskjad on muutunud nii julgeks, et on ära viinud ketikoera isegi alevikust.

Laekvere aleviku eramus elaval Kaido Kroobenil oli kaks koera, laika ja suur hagijas. Nüüd vaatab peremeest pelglikult vaid vene hagijas Taki. “Eelmisel neljapäeval vastu reedet ärkasin hommikul poole viie paiku üles hagija ulgumise peale,” meenutas Krooben. Välja vaatama minnes selgus, et teine koer oli kadunud.

Hunt valib ketis ohvri

Öö hiljem kadus Paasveres töökoja eest keti otsast Targo Kokkari koer. “Mul oli kaks valvekoera, üks jahikoer, teine laika,” rääkis Kokkar.

Laika viis hunt minema. “Tal pidi olema nii suur jõud, et suutis koera pea kaelarihmast läbi tõmmata ja minema vedada,” sedastas Kokkar.

Umbes 100 meetri kaugusel põllul olid näha mõned verejäljed, veel kaugemal mõned soolikad.

Moora küla talumaja aiast kadus jäljetult suur koer, väiksemast oli pool veel alles jäänud. Majas elav Andrus Braust rääkis, et pere ise oli sel ajal ekskursioonil, jube pilt avanes hommikul koeri toitma tulnud koduhoidjale.

Iseäralik murdja

Laekvere jahimeeste ühingu esimehel Tõnu Kroobenil on märkmikus kirjas täpne statistika huntide veretöödest. “Juulis läks kaduma üheksa ketikoera, augustis kaks jahikoera, kes olid samuti ketis,” tegi ta kokkuvõtte.

Huvitaval kombel ei ole murdjad puutunud aga seni ühtki kodulooma.

Jahimehed peavad murdjaks suurt isendit, kelle kaaslased ootavad seni kaugemal, kui juht ohvri ära toob.

Kaido Kroobeni sõnul tundub murdja jalajälg hundi kohta liiga suur ja ümar, ka pole loom liikunud nii nagu tavaline hunt, kes oma jälgi kopeerib. Pole võimatu, et loom on hundi ja koera ristand.

Hundid on Laekveres kurja teinud juba pikka aega, ketikoeri on nad rünnanud aga ka lähedastes piirkondades, näiteks Jõgevamaal Torma vallas. Eelmise aasta talvekuudel kadusid Torma ja Pala valla küladest ketis olevad koerad kümnete kaupa.

Torma jahiseltsi esimehe Sulev Kõre andmetel on aasta jooksul ära viidud üle kolmekümne koera. Kõre sõnul saadi koertehävitaja laskmiseks ka luba, aga loom jäi tabamata.

Alam-Pedja looduskaitseala oma rabade ja metsadega on Kõre arvates ka huntide pesitsemiseks äärmiselt sobiv ala.

Tänavu on sealsetes külades valitsenud seni rahu.

Verejanulise isendi laskmiseks on saanud loa ka Laekvere jahimehed. Nii mõnigi külamees on hunte kaugemalt näinud, üks kuulnud sõnnikuhunniku taga isegi lõrinat. “Oleme jahimeestega käinud põllul passimas, aga katsu sa teda praegu suvel tabada,” tähendas aja jooksul juba kolmest koerast ilma jäänud Targo Kokkar.

Koerad aeda kinni

Keskkonnaministeeriumi metsanduse osakonna peaspetsialisti Peep Männili hinnangul on Tormas ja Laekvere piirkonnas tegutsev hunt spetsialiseerunudki ketikoertele. “Siin ei aita muu, kui koeri tuleb aedikus kinni hoida, võrkaiast ei ole hundid seni ühtki kätte saanud,” soovitas ta.

Hoolimata huntide laastamistööst antakse nende laskmise lube vaid näpuotsaga, põhjendusega, et selle kiskja arvukus Eestis on viimastel aastatel kiiresti vähenenud. Tänavu kevadel loendati vaid 90 isendit. Veel 1995. aastal loendati Eestis aga üle 500 looma.

Kogu häda seisab aga selles, et Eestimaa hundid tegutsevad ühtedes samades piirkondades, milleks on näiteks Endla looduskaitsealast algav Torma, Avinurme, Laekvereni ulatuv kant.

Männili sõnul tahetakse huntide levikut Eestis hajutada, mistõttu järgmiseks aastaks antakse hundiohtlikesse piirkondadesse rohkem laskelube.