Soomes, Koidula jalajälgedes: Kohtumine Koidulaga Loppi järve kaunil kaldal

Vähesed soomlased teavad hõimlaste koidulaulikut Lydia Koidulat, sedagi eeskätt sajakroonise pealt. Veelgi vähesemad teavad, et Soomest võib leida koguni kaks Koidula pronksbareljeefi.

FOTO: virumaateataja.ee

Vähesed soomlased teavad hõimlaste koidulaulikut Lydia Koidulat, sedagi eeskätt sajakroonise pealt. Veelgi vähesemad teavad, et Soomest võib leida koguni kaks Koidula pronksbareljeefi.

Üks neist asub Oulus Kaleva lehetoimetuses, teine aga Helsingist umbes 80 kilomeetri kaugusel Leppälahti talu maadel, Loppi järve ääres tihedate mändide varjus. On veel kolmaski samasugune, seda võib imetleda Estonia teatris Tallinnas.

Meie sihiks oli Loppi järve ääres asuv bareljeef. Vaid lääpas silt ühe aimamatu metsatee otsas viitab “Koidula kivile”. Mõnesaja meetri marssimise järel jõuabki rändaja suure kivi juurde, millele kinnitatud Koidula pronksist bareljeef. Kui poleks sattunud teejuhiks taluperenaist Elina Kuosmaneni, oleks vaevalt selle nii hõlpsasti üles leidnud, sest suure tee ääres elavad kohalikud olid küll paari kilomeetri kaugusel asuvast kivist midagi kuulnud, kuid mitte kunagi sinna sattunud.

Kivi kingiks

Elina Kuosmanen räägib, et kui Koidula oli 1871. aastal koos oma isa papa Jannseni ja peretuttava Yrjö Sakari Koskineniga sealkandis käimas, jätsid talle elamuse sellised võimsad kivid, mida ta seal nägi.

Nõnda kinkiski soome ajalooprofessor Koskinen Leppälahtis Koidulale oma suure looduskivi Loppi järve kaunil poolsaarel.

Kivile kinnitati sada üks aastat hiljem Koidula uhke bareljeef, mille valmistas Juta Eskel ja mille valas kipsmudeli järgi pronksi soome skulptor Armas Hutri.

Kuigi algul plaaniti kivile kunagise käigu kinnituseks vaid väike plaat panna, ütles skulptor Hutri, et see on nii võimas kivi, et paljast plaadist ei piisa. Sel kaugel reisil külastasid Jannsenid võõrustajate saatel veel Helsingit, Hakoisit, Hämeenlinna, Tamperet ja Viipurit. Ajaloost on teada, et Helsingis elasid nad tollase hotelli Societetshus seltsimajas, mis asus tänase kaubaturu kõrval.

Saabudes laeval Helsingisse, oli neil vastas Uuden Suometarin toimetaja Antti Almberg koos professor Thiodolf Reiniga.

Samal reisil õhtustasid Jannsenid Helsingis Alppila linnaosas koos soome tollaste tipp-persoonide Snellmani, Lönnrothi, Almbergi, Swani, Forsmani ja Koskineniga. Kohal oli ka õpetaja ja literaat preili M. A. Avellan, Koidula sõber ja silmapaistev tegelane Soome naisliikumises.

Õhtupidu kestis veini saatel hommikutundideni. Hüvastijätul suudles Lydia vana Snelmanni kätt ja kinkis Lönnrothile oma luuletuse.

Tänasel päeval juhatab Koidula kivi juurde lääpas viit, kuid ometi leiab nii mõnigi eestlane selle üles, et seal hetkeks jalgu puhata ja mõtteil lennata lasta.

“Varem käis siin inimesi tihedamini, kuid nüüd on üsna vaikseks jäänud,“ tähendab Elina Kuosmanen.

Kalevipoeg appi

Muude käijate seas nimetab ta Endla teatritruppi Pärnust, lavastaja Mati Unti ja praegust rahvastikuministrit Paul-Eerik Rummot, kes 1972. aastal, tol ajal küll luuletajana, käis seda bareljeefi avamas.

Kuosmanen lisab lõpetuseks ühe humoorika seiga: “Kui enne sõda ehitati Helsingisse Eesti saatkonda, siis arutati, et see kingitud kivi tuleks viia saatkonna hoovile. Aga selle plaani peale tõdeti, et selleks oleks küll Kalevipoega appi vaja.”

Põnev on teada saada, et selle ilmatu kivi kinkija Yrjö Sakari Koskinen ei olnud keegi muu, kui praegugi sealsamas elava Elina Kuosmaneni ema vanaisa.

Tagasi üles