Kultuur: Näitleja taastulek raamatuna

Rõõm sõnadesse talletatud teatrihetkedest. Raamatu valmimine tõi Pille-Riin Purjele kardetust vähem katkemistunnet. Foto: virumaateataja.ee

Kriitik Pille-Riin Purje haardelt ja hingelt mahukas raamat “Jüri Krjukov. Rolliportreed ja mälestuskillud” jõudis esitluseni särava näitleja 50. sünni(aasta)päeva eelõhtul.

Mäletan ammusest ajast Pille-Riin Purje kaustikuid. Ruudulisi. Korralikult servast servani tiheda ümara käekirjaga täis kirjutatud. Pildid ja väljalõiked lisaks. Neid lisandus aastate jooksul. Kaheksa sai täis. Üheksas jäi poolikuks.

“Ma ei tahtnud kirjutada raamatut kronoloogilises järjekorras,” ütleb Pille-Riin Purje. “Ei tahtnud, et see lõpeks surmaga.”

Raamat liigendub teemadena. Tagasitulijast Tõelise mehe ja Kuule lendava don Quijoteni. 40 intervjuud. Raadiosaated, ajakirjandus. Sõna saavad Krjukovi kolleegid, lavapartnerid, lähedased, kriitikud.

25 aastat kirjapanekuid. Viis aastat raamatu kirjutamist.

Keskhommik: raadiomaja

Vana raadiomaja valvelauda tõttab vastu Pille-Riin. Teatab rõõmsalt, et pidi hommikul auto alla jääma. “Mõtlesin oma kõnet ja läksin punase tule all üle tee. Kui märkasin, olin keset teed, üks auto kihutas ühelt, teine teiselt poolt. Mersul olid õnneks head pidurid. Muidu oleksin esitluse asemel sattunud haiglasse,” jutustab vastse raamatu autor. “Täpselt nagu “Pisuhännas”, ainult Piibelehte ei olnud ja keegi ei tulnud päästma.”

“Piibeleht on surnud,” tähendab raadio- ja kirjamees Urmas Vadi. Sander on ka surnud. Sestap raamatki.

“Tegelikult ei ole surnud,” mõtiskleb Pille-Riin Purje hiljem. “Muidu ma poleks kirjutama hakanudki. Teater on nii elus kunst.”

Kohvikupaus. Autor on ärevusest isutu. Vaatame Krjukovi rollipilte. “Päevasüdame” intervjuu. “Tundsin küll Krjukovi lähedalolekut. Usun, et pole selles raamatus üle astunud ühestki piirist, mida ta ei sooviks,” kinnitab Purje.

Sest hoolimata päikesepoisi särast oli Krjukov kinnine inimene.

Asutame draamateatri poole. Esitlusele. Viieaastane sõber Liivarõngas hoiab tädi Pille-Riinil kõvasti käest kinni, et ta jälle auto ette ei tormaks.

Õhtupoolik: esitlus

Draamateatri rõdufuajeed ja maja varjatud soppe täidab isepärane liigutusega pikitud rõõm. Jüri Krjukov oli majja tagasi tulnud. Raamatuna. Kaante vahele põimitud rolliportreede ja mälestuskildude kaudu. Autoriks “oma” Pille-Riin – piletööri tütar, kes kooliplikast peale igapäiselt majas elu ja etendusi uudistanud.

Raamatuvirn müügilaual kahaneb kiiresti.

Draamateatri juht Priit Pedajas. “See on pöörane töö niisugune raamat kirjutada, ma küll ei kujuta ette, kuidas see võimalik on,” ütleb Krjukovit lapsepõlvest peale tundnud koolivend.

Raamatu toimetaja Reet Neimari kõne paneb pingsalt jälgima. “Ma ütlen täiesti veendunult, teatriloolasena, et see on kõige põhjalikum monograafia, mis kunagi on eesti teatrikultuuris kirjutatud. Ka vanu raamatuid silmas pidades,” lausub muidu kiidukitsi kriitik.

“Raamat on paks, aga elav ja hämmastavalt kergesti loetav. See vabadus, see sõltumatus, kuidas on raamat kirjutatud, haarab lugeja kaasa.” kinnitab Neimar.

Räägib teosest, kus “ajad, vaatevinklid, vahendid on võluvalt segi paisatud”: kord räägib Helgi Sallo või Ain Lutsepp, siis 14-aastase Pille-Riin Purje päevik, vahelduvad Jüri Krjukovi enda, kriitikute ja praeguse küpse teatrivaatleja Pille-Riin Purje tekst.

Räägib kärpimiskõhklustest. “Need kohad ei ole need, mida teie arvate,” tähendab Neimar.

Naer. “Need on read, kus on öeldud, et “nägin seda lavastust kahjuks ainult 17 korda” või “vaatasin 33 korda ja kahjuks jäi veel mingeid olulisi kordi nägemata”” Toimetaja kartis lugeja naeruturtsatusi.

Need kohad jäid alles. Sest “see on Pille-Riin”. Fenomen. “Kui niisugune kiindumus ja truudus teatrile on olemas, siis selle asemel, et vahetevahel pead raputades selle üle muiata, arvan, et eriti teatrirahvas peaks olema piiritult tänulik, et on vähemalt üks niisugune teatraal,” lausub Neimar tihenenud vaikusse.

Raadioinimene Pille-Riin Purje on kokku seadnud lõbus-kriipiva kollaazhi Jüri Krjukovi osadest. Mälestused valguvad silmadesse.

Pille-Riin Purje jagab autogramme, kirjutab pühendusi. Aarne Üksküla ja Maria Klenskaja toovad autorile, kel ei jää aega viinamarjagi suhu pista, turgutuseks stritsli. Poole küpsetasin ise, väidab Üksküla. Mina valetama ei hakka, tähendab Klenskaja.

Õhtu: kalmistult merele

Kolm sületäit lilli. Osa jääb Lasnamäele, osa läheb Metsakalmistule. Jüri Krjukov. Urmas Kibuspuu. Salme Reek. “Noore daami külaskäik”: heleroosa lõhnav paradiis

Neli suurt ja üks väike suunduvad mere äärde. Pille-Riini igapäevast ujumisretke kaasa tegema. Või kaasa elama. Päike värvib mere kuldseks. “Suveöö, kuu kuldses järves puhkab,” kummitab taas “Noor daam”.

Lasnamäel. Kell liigub jooksujalu. Elu ja teater teemadena ei ammendu. Teleuudised näitavad pantvangidraamat. Surm on valus ja tõeline.

Kell läheneb kümnele. Helistab Jüri Krjukovi teine abikaasa ja poja ema Inge Krjukov. Tänab. Ütleb, et loeb ja nutab. Jutuajamine kujuneb pikaks.

Öö: küsimusi on?

Kell on pool kolm. Tahad midagi küsida, ajakirjanik, provotseerib Pille-Riin.

Pärin, kas raamatusse, milles 630 lehekülge, ikka sai kõik vajalik kirja. “Viimasel ringil tundus, et olen vist ikka liiga hoogu läinud,” arvab Pille-Riin. “Aga mõni roll on ikkagi ainult mainitud.”

Raamatukaanelt vaatab Tagasitulija. “Kartsin kaua hetke, kui annan käsikirja ära. Kartsin, et katkeb see side või dialoog Jüri Krjukoviga. Raamat tundus nii lõplik,” mõtiskleb kriitik, kes valminud raamatut esmakordselt käes hoides mõtles - nüüd pole enam miskit parata.

Tundis kergendust, et raamat on tõepoolest olemas. “See ei ole õnnelik tunne, rohkem tühjusetunne. Aga seda tühjust pole nii palju, kui ma kartsin. Mingi rahulolu on ka, väike võidurõõm,” lisab ta.

Hommik: rehkendus

Mitu etendust on Pille-Riin Purje 40 eluaasta jooksul jõudnud teatris ära vaadata, vajab rehkendamist.

Märkmikes on numbrid kirjas. Kokku arvatuna 3609 etendust. Aastatest 1980 - 2003. Lisaks lapsepõlve teatriskäigud ja praegune aasta. Pluss poolikud etendused, kus vaadatud üks või teine vaatus.

Rekordaasta 237 etendusega on 1992. “Vaevalt ma seda ületan,” arvab kriitik. Aeg on teine, lavastuste eluigagi lühem.

Iga etenduse kohta saab samal õhtul kirja esmamulje. See on ainus võimalus detaile püüda, põhjendab teatrivaatleja. Märkmikke on üle poolesaja.

Õhtul on taas ees teatriskäik. Krjukovi-teose esitluspäeval jõudis Lasnamäele tagasihoidlik kulunud kaantevahe - uue raamatu esimene materjal.