Terve Eestimaa vaatab muheledes ETV saadete vahele pikitud lustakaid liikuvaid pilte, mille autoriks Lääne-Viru ääremaa mees – Läsna küla Sassipoja talu vabakutseline kunstnik Jüri Mildeberg.
Idendid sünnivad ääremaal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Ääremaa jah, piirini jääb siit kolmsada meetrit,” ütleb külalised maja päikesepoolsele verandale istutanud põlvpükstes kunstnikuhärra Jüri Mildeberg, ise käega kõrge männimetsa poole viibates.
Männimetsa viib otse Sassipoja talu värava tagant korralik autotee. Justsama vurab sellel rohelise presentkattega sõjaväeauto. Õppusteks valmistuvad, teavad kunstnikud Mildebergid, Piret ja Jüri, Läsna küla tuntuks teinud polügoonivastase sõja eesliinivõitlejad.
Aga mitte sellest ei tulnud me sügispäikese paistele rääkima, vaid hoopis liikuvatest piltidest – ETV tele- ja filmimehe Rene Vilbre termini järgi identidest, mis mõneteistsekundise ilmumisega peavad tõstma teleri ette istuma jäänud vaataja tuju.
“Mõned neist juba jooksevad,” tähendab Jüri Mildeberg. “Seitset olen ise kassetil näinud, 28 pilti andsin ära, teisi teen tasapisi juurde, tellitud on 50.”
Täpid tõusevad lendu
Ühel idendil (animeeritud pildil) tõusevad kaelkirjaku pikka kaela kaunistavad täpid lendu, teisel teeb vinkadi-vonkadi ühest ekraani servast teise õhusõitu kuumaõhupall, kolmandal kamandab pildiga kaasas käiv kiri: “Ruttu tuttu.”
Kel õnne, on neid ehk juba juhtumisi märganud. “Neid on, jah, raske tabada. Kui augusti lõpus esimest korda näidati, olin parasjagu katusel uut teleantenni üles panemas, et juhul, kui pildid jamad tulevad ja häbi on, oleks ETV asemel muid kanaleid, TV3 ja Kanal 2 vaadata. Lapsed hõikasid, et tule alla, juba näidatakse. Kui redelil poole peale jõudsin, hõikasid nad uuesti: “Ära tule, juba läbi”,” heidab Mildeberg oma loometöö üle nalja.
Küsimusele, miks just tema kunstnikuna välja valiti, pistab identide vorpija vastuseks, et hankis eelmisel aastal endale mobiiltelefoni ja nii sai teletoimetaja Anu Välba ta juunikuu keskpaiku kätte.
“Tegelikult küsisin mina neilt samuti – miks mina. Hiljem hakkasin mõtlema, et ega neid tegijaid nii palju olegi võtta, Navitrollal kiire... omad asjad ajada... Heiki Ernits oleks kõige paremini sobinud, aga tema on üleekspluateeritud. No nii vaene Eesti nüüd ka pole, et üks mees teeb kõik ise ära “Lotta” filmist Õllesummerini välja,” pajatab Mildeberg.
Mildeberg ei eita, et oli liigutatud, et teda valdas mõnus tunne ning et tema edevustki oli sutike kergitatud, kui tema poole pöörduti, ja ta sai seda ETV palvet täita. Inimlik ju!
See vahva tunne ei lubanud temal, viisteist aastat vabakutselise kunstniku leiba söönud mehel, poosetades ja hinda üles kruvides ettepanekut tagasi lükata á la, et mis nüüd mina, las teised.
“Esialgu kartsin küll, et panen suve tuksi. Teadsin, kuidas abikaasa Piret omal ajal Stuudio B-s animafilmidele pilte joonistas, iga liigutus tuli eraldi välja joonistada, ropp töö. Nägin isegi und, et kükitan sügavas ja pimedas vangikongis, kuhu ülevalt kitsukesest trellidega aknast valgust tuleb,” räägib kunstnik.
Raske endaks jääda
Tegelikult oli kõik palju lihtsam, kunstnikul oli vaja ainult õlipastellidega pilt joonistada, A-filmi mehed oma võimsate arvutiprogrammidega panid need omatahtsi liikuma. Ainult kaelkirjakutäpid joonistas Jüri Mildeberg eraldi kalkale lisaks. Et neil lihtsam oleks animeerida.
“Liikuvate joonistuste ehk animeerimisega on selline oht, et ajalugu on neil aukartustäratav, on väga kõvad tegijad, eeskujud, nagu näiteks Monty Python oma lühianimafilmidega “Lendav tsirkus” ja teised, kes kipuvad dikteerima. Samuti eesti multifilmitegijad Priit Pärnaga eesotsas. Väga raske on mitte nende moodi teha,” selgitab Jüri Mildeberg.
Töö tellijatel oli siiski ka üks nõudmine, et ei kasutaks niisugust kandilist praegu väga trendikat joonistamisstiili, mida võis näha Eurovisiooni vaheklippidel, mis olid animeeritud. Sooviti, et oleks veidi igavikulisem.
“Mõne pildi puhul võtsin motiive oma kalendritest, tõin sealseid tegelasi – inimesi ja loomi sisse,“ räägib Mildeberg ja kutsub üle õue ja sügisõites rohtaia kaasa oma ateljeesse, aimu saama, kuidas töö käib.
Kirjutuslaua kohal ripubki kalender, Mildebergi mahedatoonilisi õlipastellipilte täis. Riiuli külge on knopkadega kinnitatud “idendipiibel” – teletöötajate juhtnöörid kirjapaberilehtedel. Kalendrilises järjestuses.
Sealt võib lugeda töö tellijate poolt etteantud hüüdlauseid, üldinimlikke, universaalseid, natuke õpetlikke, muidu toredaid: “Tee lapsele pai! Ütle naabrile tere! Kustuta telekas ja räägi perega! Vaata kui ilus naine sul on! Teil on täitsa tark isa!”
Aga ka tähtpäevadega seotud ning aastaaegade vaheldumise märkimiseks nagu: “Ilusad tormised ilmad. Suvi algas, teeme südamed soojaks!”
Ning sekka sõbralikke meeldetuletusi. Hingesooje ja tuju tõstvaid. Nagu näiteks see: “Mine naabriga õue koristama.”
Ühte identi ei tee iial
“Mõne lause olen ise välja mõelnud, nagu näiteks “Sussid jalga!”, see sobib põhjamaa rahvastele hästi, lõunamaal pole selle idendiga küll midagi pihta hakata, seal see ei toimi,” räägib Jüri Mildeberg ja defineerib samas, mis on ident. “Ident on nagu molekul – aine väiksem osake, millel veel on selle aine omadused.”
Ühel “piiblilehel” on näha õrna naisekäega tehtud kritseldusi ja lausejuppe. “Need on minu suurepärased mõtted, mida keegi ei kuula,” kurdab Jüri Mildebergi kaasa Piret, raamatukunstnik.
Tema lemmikfraas olevat “Daamide valik”, pilt, millel vanamutt koob ja kass silitab nägu.
“Igatahes lõbus oli teha ja aina lõbusamaks läheb,” lubab kunstnik, kes esimestest ekraanile jõudnud animeeritud piltidest uut inspiratsiooni ja hoogu juurde saanud. “Maal metsade vaikuses on hea rahulik mõtelda. Siin voolab aeg omasoodu, suvigi kestab kauem,” tähendab ta.
Kui lahkuma asutame, jääb pilk pidama töölaua kõrval kõrguval ühte masti jäätmete hunnikul. Igal kokkumuljutud valgel papinutsakul selles hunnikus on peal helesinine triip ja kirjatähed LM.
Idendilooja ennetab sigaretti läites ootuspärase küsimuse. “Ei, suitsetamise vastast identi mina tele jaoks ei joonista,” vannub ta kindlalt. “Nad ei pakkunud välja ja mina ei tee seda omal algatusel mitte. Ei iial. Tehku või tina.”
NB! Näiteid Jüri Mildebergi kujundatud ekraanigraafikast vaata tänase ajalehe tagakaanel.