Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Olematu sotsiaalpoliitika

Oleme juba mõnda aega Euroopa Liidus, kuid on täiesti selge, et mitte kõigile pole muutus arusaadav ja paljusid jätab see ka ükskõikseks.

Näiteks vanurid, kes on üle elanud mitu riigikorda ja nii mõndagi näinud, mõtlevad ikka oma laste ja lastelaste tulevikule.

On ka selge, et need inimesed väärivad palju suuremat pensioni ja hoolitsust riigi poolt. Nad on oma töö teinud ja mis kõige tähtsam, ega vanainimene eriti oma elu üle kurdagi. Ei oska see vaene pensionär arvatagi, et tänapäeva Eestis selliste reeglitega enam rahuldavalt elada ei saa.

Minister jutuaineks

Ja nii juhtubki, et kui allakirjutanu oma järjekordse kontserdiga satub olema mõnes toredas pensionäride seltskonnas, siis ei ole enam kuulda ei häid vanu anekdoote ega lõbusaid seltskonnalaule.

Õige ruttu läheb jutt üle sotsiaalminister Pomerantsile. Miks?

Põhjus on lihtne. Mitte ükski eelnev minister ei ole jõudnud nii lühikese ajaga nii palju inimmõistusele vastukäivaid otsuseid teoks teha kui Marko Pomerants.

Eesti on ainuke riik Euroopas, kus kümnetel tuhandetel pensionäridel 2003. a pension vähenes. Meie riik tõstab pensione vanuritel ja puuetega inimestel, kellel on ette näidata vähemalt 10 aastat tööstaazhi. Täiesti kahe silma vahele on jäetud tuhanded inimesed, kes on kaasasündinud puudega ja ei saagi iial staazhi omada.

Just see osa õnnetuid hakkab unustama, millal nende pension viimati tõusis.

Härra Pomerantsi arvates on pime inimene, kes kõnnib kepiga või kasutab saatekoera abi oma saatusega harjunud ja sügav puue tuleb muuta raskeks puudeks, mis tähendab automaatselt sõidusoodustuste kadumist.

See omakorda tähendab, et väga suur hulk inimesi ei tule iialgi oma kodust kaugemale. Rahvusvahelise silmaarstide nõukogu otsusel on vaegnägija, kes ei näe rohkem kui 0,03%, tunnistatud pimedaks ehk sügava puudega.

Väljavaadeteta partei

Meenub ühe toreda vanainimese ütlus: “Ei saa pime nägijaks ega kasva õnnetuses kaotatud käed ja jalad tagasi.”

Sõna “sotsiaal” on väga lähedalt seotud sõnaga “abistada”. Marko Pomerants soovib nii väga leida puuetega inimestele töökohti. Seda on Eestis proovitud viis aastat tagasi ja ükski ettevõtja ei võtnud asja tõsiselt. Tänaseks on ka suurem osa invatöökodasid suletud, need on probleemid, millega tuleb tegeleda.

Kui Urmas Oti teleshows saatejuht tahtis väga vestelda töistest asjadest, siis Marko Pomerants ei jõudnud kaugemale prostitutsiooni ja alkoholi reklaami teemast.

Prostitutsioon oli, on ja jääb ning Eesti kodanik ei vaata alkoholireklaami, vaid teeb oma sisseostud vastavalt rahakoti sisule.

Kui sellistest asjadest ei saa aru inimesed sotsiaalministeeriumis, siis üks peaks küll selge olema - ükskõik milline järjekordne valimiskampaania ka ei algaks, siis sellisel parteil, kus on härra Pomerants, puuduvad igasugused väljavaated.

Muusikuna, kes tihti viibib erinevates Europa riikides, võin öelda, et kui lähemal ajal meie sotsiaalsüsteemis muutusi paremuse pole ei tule, siis tuleb hakata häbenema, et oleme Eestist.

Kui meie sotsiaalminister arvab, et ta on kõikvõimas, siis on see enesepettus. Euroopa Liidu inimõiguste organisatsioonid on nõus meile kohe appi tõttama. Loodame, et Eesti valitsuse kaine mõistus ei jää nendele alla.

Allan Laur, vaegnägija

Tagasi üles
Back