Õpetaja on aednik

Õpetaja ameti kohta on öeldud, et õpetajas peab olema geoloogide uurivat visadust, inseneri loovat mõistust, helilooja tundlikku hinge, tuletõrjuja kiiret reageerimisvõimet, graafiku peenetundelist täpsust, aedniku suurt kannatlikkust, kirurgi kindlat kätt, vetelpäästja tähelepanelikkust ja tohutul hulgal mõistvat, head inimhinge.

Hea õpetaja tahakski seda kõike olla ja suuta. Ja hea õpetaja seda ongi.

Õpetaja Laure napib

Viimases Kuulutaja juhtkirjas öeldi kenasti, et “kolm inimest maamunal ei lähe enamusel meist vist surmatunnini meelest - need on ema, isa ja esimene õpetaja”.

Seda rida võiks täiendada veel kooliajast alatiseks meelde jäänud mõne parimas mõttes range õpetajaga, kellel siiski ka soe süda sees oli ning kelle kohta koolis legende räägiti ja keda juba ette veidi kardeti, kuid kes oma nõudlikkusega aine selgeks tegi ja põhja alla pani.

Me tänasime neid õpetajaid ka siis, kui järgmistes koolides tuli tema õpetatud valdkonnaga taas tegemist teha, ja ka siis, kui edaspidises ametielus tundsime, et meid on päästnud kunagi kooliajal omandatud tugev aluspõhi.

Ja pole põhjust häbeneda paljudel meist sedagi, et just õpetaja ind ja oskus oma aine põnevaks õpetada andis tõuke edaspidiseks kutsevalikuks.

Igal inimesel on olnud oma õpetaja või klassijuhataja, kes oli tõesti meie klassi juhataja, kellega sai rääkida, kes oli mõistev. Polegi nii väga oluline, kas me talle kõik meelde oleme jäänud. Hinnakem seda, mida oleme koolist ja õpetajatelt saanud.

Ka tänapäeva kiires ja muutusterohkes elus, kus individuaalsus on sedavõrd hinnas, et kaaslast enda kõrval ei nähtagi, on need õpetaja Lauri omadused jätkuvalt au sees, võib-olla kõrgemas hinnas kui eales varem. Kuidas seda väärtustada, kuidas teha nii, et õpetaja Laure oleks rohkem? Et õpetaja amet oleks hinnatud mitte ainult õpetajate päeval, mil õpilase-õpetaja rollid selleks päevaks ära vahetatakse.

Arvan, et suurt tungi õpetaja ametikohale ei tule tulevikuski - väike palk ja keeruline töö noore inimesehakatise õpetamisega paljusid sellesse ametisse ei meelita. Teiselt poolt pakub just noore inimese õpetamine ja kasvatamine koos noortega kaasaskäiva elurõõmuga pinget neile, kes selles oma kutsumust näevad. Neid õpetajaid, inimeste aednikke, kool just vajabki.

Õpetaja elab õpilastes

Eesti iseseisvusaeg on olnud õpetajale aga katsumusterohke: õpetaja rolli ei kuulu enam üksnes õpetamine ja kasvatamine, vaid ka sotsiaaltöö, sest heitlik ühiskond oma probleemidega aitab kaasa konfliktide sagenemisele ka koolis.

Argireaalsuse “sissetung” kooli on viinud otsustajad kõige kõrgemal tasandil XXI sajandi kooli kujundamiseni, et tekiks kaasaaja ja tuleviku nõudmistele vastav ning iga õpilasega arvestav koolisüsteem.

Suurtes koolides ja klassides ei jõua õpetaja iga õpilasega piisavalt tegelda ning õppimis- ja käitumisprobleemid ilmnevad liiga hilja. Väikestes koolides jälle ei suuda vald alati tagada õpilase arenguks ja õpetaja abiliseks ellukutsutud vajaliku spetsialisti - logopeedi, psühholoogi või sotsiaaltöötaja - abi.

Õpetajal on õigus soovida, et ühiskonnast kooli kanduvad sotsiaalsed probleemid ei häiriks tema tööd. Ja lapsel on õigus nõuda, et sotsiaalne häda ja viletsus ei takistaks tal hariduse omandamist.

Vaatamata neile keerulistele probleemidele, mis kooli, õpetaja ja õpilase ees seisavad ning lahendamist vajavad, soovime, et õpetaja oleks ja jääks hoolsaks aednikuks.

Aednik elab neis aedades, mis ta on istutanud, kirjanik jätab inimestele pärandiks raamatu, kunstnik maalid. Õpetaja elab edasi oma õpilastes, nende tegudes ja mõtetes. Selles seisneb tema looming.

Õnnitlen õpetajaid rahvusvahelise õpetajate päeva puhul ja soovin, et teie vaim ei väsiks ega hoog raugeks. Jätkugu teil tahtmist, mõistmist ja kannatlikku meelt ning soojust südamesse, tehes üht raskemat tööd - kasvatades ja õpetades inimest.

Urmas Tamm, Lääne-Viru maavanem