Päevaintervjuu: Kolm perekonda hoiavad püsti

Rakvere teatri näitleja Peeter Rästas. Foto: Erakogu

Näitleja Peeter Rästas peab Rakverest viie aasta eest alguse saanud populaarse pundi Def Räädu ümber kogunenud sõpruskonda oma teiseks perekonnaks ja soovib seda pere üha rohkem siduda oma kolmanda pere - teatriga.

Olgugi et teid on üha rohkem näha teatrilaval, seostute Rakvere nooremale rahvale siiamaani jazusugemetega klubimuusikat tegeva bändi Def Räädu nimega.

Ansamblisse ma isiklikult ei kuulu ja seal muusikat ei tee, aga Def Räädu MASSIVE on meie sõpruskond, kes me oleme juba poisikesest peale koos olnud.

Ütleme nii, et oleme umbes kümneliikmeline seltskond vanu sõpru, kes elavad Räädule kaasa ja võtame sellest osa, mida bänd teeb. Kanname Räädu riideid, suhtleme omavahel kui perekond.

Perekond on intiimne kooslus.

Julgen öelda küll, et see on mulle nagu teine pere. Sõbrad, kes sinna kuuluvad, on mulle ülimalt tähtsad. Kui neid ei oleks, siis ma vajuksin kokku. Ausalt.

Uusi sõpru pole mul aga kerge leida.

Milles seisneb toetus, mida te oma teiselt perelt saate?

Näiteks kui ma teen etendusele muusikalise kujunduse, siis, mis seal salata, sõbrad Def Räädust kõik aitavad või vähemalt saan sealt muusikaainese, näiteks lavastuse “Talv laua all” muusikaline kujundus ja üht teist veel.

Mul on üldse mõte Def Räädut teatriga rohkem ühendada ja see võiks üht- või teistpidi olla Rakvere teater.

Def Räädu on ilma mööda laiali, teie olete ringiga Rakverre tagasi jõudnud.

Ma olen Rakveres sündinud ja siin koolis käinud, aga mul on olnud palju kodulinnu: Rakvere, Tartu, Tallinn, Viljandi. Mulle meeldib väga Haapsalu. Samas meeldib mulle ka Rakveres olla ja Rakvere teatris töötada.

Üks jama on, et ei leia endale kuidagi elamist – ju siis tuleb Rakverre nii palju inimesi, et kortereid pole võtta.

Vahepeal mujal elanuna ja tegutsenuna oskate ehk oma sünnilinnale objektiivsema hinnangu anda, kui pidevalt siin olnud inimesed.

Mulle tundub, et siin elavad sellised inimesed, kes püüavad kinni hoida kõigest sellest, mida nad juba teavad ega otsi midagi uut. Ja kui midagi uue poole liigub, siis sõdivad vastu.

Minule aga meeldib, et Rakvere laieneb ja läheb aina ilusamaks.

Ma olen vaimustuses keskväljakust, ja eriti meeldib mulle see, et see on noorte hakkajate arhitektide töö ja et linnavalitsus paneb linna ilmele nii suurt rõhku ning julgeb võtta vastu esialgsel pilgul ebapopulaarseid otsuseid.

Ma ei ütle, et kõik vana tuleb maha kiskuda, aga kui see vana on lihtsalt kole ja lagunev, siis pole teda mõtet ka hoida.

Kuidas suhtute kesklinna plaanitavasse pilvelõhkujasse?

Pilvelõhkuja annab linna mulje, ja Rakvere on linn. Kui siin on sellised struktuurid, mis toidavad poolt Eestit – lihakombinaat, piiritusetehas ja kas või Oleg Gross, siis peame jätma ka linna mulje, mitte jääma külaks.

Elukeskkonnana on küla ometi rahulikum.

Muidugi, mulle endalegi meeldiks kuskil metsas elada, aga linnal peab olema linna imidzh.

Mulle on mõni võõras vahel öelnud, et, kuule, sa elad Rakveres – see pidi üks karm koht olema.

Mis mõttes karm koht? Kui ise nokkima ei lähe, siis ei juhtu suga küll midagi halba.

Mainisite, et teile meeldib väga töötada Rakvere teatris.

Ma olen sügavalt veendunud, et Rakvere teater on Eesti parim nn riigiteater.

Siin käivad kogu aeg erinevad lavastajad – mis saab näitleja jaoks veel parem olla. See hoiab näitleja erksa, sind visatakse kogu aeg uues kohas vette – see on alati tervistav.

Kui oled polüglott, on alati hea.

Teatrit juhitakse siin hästi, näiteks Üllar (Saaremäe – toim.) – ta pole siin lihtsalt tööl, vaid teda huvitab väga, mis tema teatris toimub, ja see on minu arust ainuvõimalik.

Rakvere teater on mu kodulinna teater ja et mul on palju ideid, siis tahaksin, et need teostuksid selles linnas ja selles teatris.

Mul on teatrist oma arusaam, mis ei kõlksu alati tavaarusaamaga kokku. Rakvere teatris on paljud asjad teisiti kui mujal ja mul on hea meel, et see on just siin ja ma saan ise siin olla.

Mis on siis teie jaoks teater?

Teater on minu jaoks midagi enamat kui lihtsalt lavakarp ja utreeritud zhestidega näitlejad. Ajale ei saa jalgu jääda, see on kõige mõttetum asi. Mõtlemine on see, mis peab olema omas ajas, süda peab ajas olema.