Kunstisõbrad asutavad täna Viru-Jaagupis Carl Timoleon von Neffi nime kandva akadeemilise kunstisõprade seltsi. See kuulus kunstnik oli ühtlasi Piira ja Muuga mõisa omanik.
Kunstnik Piira ja Muuga mõisahärraks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli 1849. aastal, kui parasjagu oma maise kuulsuse tipul olev Carl Timoleon von Neff ostis oma naisevennalt Karl Kaulbarsilt Rakvere külje alla väikese Piira mõisa. Pooleldi laostunud mõis ei tasunud end majanduslikult mitte mingilgi määral, kuid kunstnikule oli palju tähtsam see vaikse maakoha idülliline rahu, mis talle siin veerand sajandi jooksul kõigil suvekuudel puhkust ja ka töörõõmu pakkus.
Suured plaanid
Kunstniku tütre mälestuste järgi armastas Neff väga Piira loodust. Traditsioonilisteks kujunesid igahommikused jalutuskäigud pargialleedel ja neile järgnenud sisukad tunnid molberti taga. Paarikümne aasta jooksul valmis Piiral suur osa kunstniku loomingust.
Aastatega kujunes Piira mõis ka omalaadseks väikeseks muuseumiks, järjekindlalt lisandus kollektsioonile maale, gravüüre, skulptuure. Ka oma elu viimaseks suveks sõitis Neff ikka ja jälle Piirale, Piiral suri ka tema armastatud abikaasa.
Et pisike Piira mõis oli Neffile ainult suvemajaks, siis mõlkus tal pidevalt meeles ka suurema koha ostmise plaan. Juba nooruses oli ta soovinud saada endale päris oma maavaldust ja üritanud isegi ära osta Küti mõisa, kus ta koos vendade Kügelgenidega oma kunstnikutee esimesi samme oli teinud, kuid need plaanid jäidki vaid plaanideks.
Rännates palju mööda Euroopat, nägi kunstnik mitmeid kauneid maju, mis tekitasid temas tungiva soovi kord ka ise endale maja ehitada. Saabus ka selline võimalus, sest Muuga mõisa omanik Leo Zoege von Mannteuffel tahtis Eestist lahkuda ja pakkus oma mõisa Neffile. Kunstnikuhärrale kaup sobis ja 1861. aasta märtsis kirjutati ostu-müügilepingule alla. Muuga mõisa omandamine läks Neffile maksma 130 000 rubla.
Neff oli väga kehv ärimees ja isegi oma maalide müügist saadud raha laskis ta enamasti endast palju nutikamatel ja osavamatel inimestel endalt välja petta. Ka Muuga ostuga lisandus kunstnikule palju vaeva ja muret.
Mõisamajandus oli Muugal algtasemel, hooned lagunenud, inventar kehvakene. Eriti pahandusterikas oli selles hädaorus 1863. aasta, mil põletati maha Alekvere rehehoone, rikuti põldude kuivendussüsteemid ja tagatipuks hävis suures metsatulekahjus ka hulgaliselt mõisale kuuluvat metsa.
Ometi jõuti kuue aastaga nii kaugele, et endist mahajäetud ja laostunud majapidamist ei tundnud enam äragi. Korraldati talumaade revisjon, kraavitati suurel hulgal mõisa maid, ehitati uued, kivist majandushooned. Seejärel võis mõisahärra hakata mõtlema ka oma maja ehitamisele.
Elu nagu anekdoodis
Oma maja esimesed joonised tegi kunstnik ise ja arutas need läbi koos tolle aja tuntuimate arhitektidega. Peamiseks nõuandjaks kujunes Riia ooperimaja arhitekt Ludwig Bohnstedt. Seejärel pidi arhitekt Thomson plaanid detailsete arvutustega varustama. Palju talveõhtuid veetis Neff koos arhitektiga üksmeelses tegevuses. 1866. aasta algul pidi Thomson ehitust alustama, ent reisis enne veel korraks Lõuna-Venemaale, võttes kaasa kõik Muuga plaanid, kuid ei pöördunud enam kunagi tagasi. Samal ajal jõudis kohale ehitusettevõtja kolmekümne nelja müüriladujaga, kellele polnud tööd anda, kuid palka tuli ometi maksta.
Selles segaduses telliti Peterburist kohale arhitekt Petrov, kes laskis alalise pohmeluse tagajärjel ehitada vundamendi ja keldri tagurpidi, nii et töö parandamine ja ümbertegemine võttis taas hulga aega ja raha.
1867. aastal saabus ehitusele vilunud ja heade soovituskirjadega arhitekt Memel, kes ka hoone esimese korruse üles ehitas. Siis aga selgus, et Memel oli nõdrameelne. Olles teadmisel, et ta mitte kunstniku eluhoonet, vaid hoopis vangimaja või kirikut ehitab, laskis ta müürid ülearu paksud laduda, mille tagajärjel asjatult palju ruumi kaotsi läks.
Alles neljas arhitekt, vana ja saamatu Augustin, suutis maja ehituse lõpule viia. Siseviimistlust hakati tegema viis aastat pärast ehituse algust, alles 1871. aastal. Selsamal 1871. aastal kaevati maja juurde ka tiik, millel parvetamise eest aidamehe Eedi oma esimesed “triibulised” sai. Järgmisel aastal valmis kellatorn, veel aasta pärast suur aiavärav. Sel suvel viibis Neff Muugas viimast korda.
Saatus ei tahtnud, et ta oma kodu, mille rajamiseks ta pikki aastaid vaeva oli näinud, valmis kujul näha oleks saanud. Alles pärast kunstniku surma 1877. aastal sisustati ruumid Peterburist toodud kunstiteostega.