Repliik: Sponsorlus või orjapidamine

Kirjutasin kahe aasta eest arvamusartikli “Suusasangar - sponsori ori”. Võrdlesin seal sponsorite logosid täistipitud suusasangareid muistsete orjadega, kelle kehale põletati tema peremehe märk. Internetis tekkis elav debatt. Arvamused jagunesid pooleks - leiti, et sponsorite ees kummardamisega on mindud liiale, aga ka seda, et olukord on tegelikult normaalne ja aina normaalsemaks läheb.

Jätkan sama jutuga täna ja meenutan, et orjamärgi eemaldamine tähendas orjale surma. Sponsori logo sportlase riietuselt eemaldamine võib sportlaselegi tähendada surma - vähemasti majanduslikus mõttes.

Ja seepärast meenutavadki sportlaste võistlusriietused mõistatust “lipp-lipi, lapp-lapi peal”. Tulevikus pole ime, kui lapsed vastavad, et lipp-lipi, lapp-lapi peal on sportlane.

Sponsorid määravad täna ka võistkondade nimesid. Näiteks soovitab võrkpalliföderatsioon kasutada Rakvere võistkonna nimetusena Aeroc, mitte Rakvere Aeroc. Kõik ikka selle nimel, et toetajaid jätkuks ja rahaandjatega tülli ei mindaks.

Ja nii pole tulevikus välistatud, et kord toimuvad võistlused, kus kohtuvad võistkonnad “Põllumajandustööriist Oi Kui Vinge Välismaa Traktor” ja “ Meie Pere Sai Ning Sepik Tubli Turvafirma Turvamisel.”

Soovimata ühegi tubli sponsori nimele varju heita, küsin siiski - kas sponsorlus on tänapäeva edukate heategu homse ja parema ühiskonna nimel või üksnes ettevõtte äriplaani kohustuslik osa?