Virumaa Teataja püüdis saada ülevaadet maakonna vaksalitest. Pilt on sarnane - jaamahooned on suletud, lagunevad ja ootavad lahendust.
Vaksalid aja hammasrataste vahel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tapa jaamahoone paremad ja halvemad päevad
Tapa vaksalis keeb elu. Rongid tulevad ja lähevad. Suuremate ja väiksemate kohvritega lähemale ja kaugemale reisijaid on perroonil, ooteruumis, pagasihoius.
Jaamahoones toretseb kena palm, keha kinnitamiseks tuleb sööklas valge laudlinaga kaetud laua taha istuda, soovijad saavad lehekioskist värske ajalehe, abivajajad leiavad apteegiletist sobiva ravimi, kõige väiksemad reisijad viiakse süles või käekõrval ema ja lapse tuppa, kus saab imikuid mähkida ja suurematel lastel on mängimiseks kanne. Tõsi, see ei ole tänapäev. Nii oli kord kuuekümnendatel.
Tänane päev
Tänaseks on Tapa jaama ooteruum nii reisijatele kui ka kodututele suletud. Kõik aknad on majaga sama tooni laudadega kindlalt kinni löödud, kindlamalt kui raamist eraldatud klaas jaamahoone seinal oleval infotahvlil rongiplaanide kaitseks. Tugeva vihmaga purskub ootamatult lõppevast vihmaveetorust uhke kosk.
Kuid elu pole selles raudteelinna vaksalis veel täiesti hääbunud. Kui tiir majale peale teha, leiab ühe avatud ukse, millele püüdlikult maalitud tähed annavad ülevalt alla lugedes sõna “puhvet”.
Suitsuhaisust läbiimbunud puhvetis on ühe neljapäeva südapäeva paiku kuus kundet - neli neist on end leti äärde baaripukkide otsa upitanud ja kaks meest arutlevad saali teises otsas roosa laudlinaga laua taga mingit probleemi. Söekarva kass läheb väärikalt puhvetiruumi ühest otsast teise. Leti taga on sõbralik müüjatar Nadja.
Varasematel aegadel soetatud kaks külmletti ja üks jäätisekirst seisavad nukralt ja täitmatult. Kuid pakutakse muud kraami. Coca-Cola reklaami kandvas külmikus on võileivad ja kanakintsud, mida saab ahjus soojaks lasta. Pakutakse kohvi, teed ja muidki jooke. Näiteks üheksa krooni eest saab troinoi kätte. Aga on ka kangemat kraami. Ja seda kõike saab iga päev hommikul kella seitsmest kuni õhtul kümneni.
Kasiino või muuseum
Tapa linnapea Kuno Rooba tunnistab, et vaksalihoone on linna jaoks ajalooline ja miljööväärtuslik hoone, kuid linnal pole ülearuseid miljoneid, et Eesti Raudteele kuuluvat hoonet remontima hakata, kuigi omavahel nõu on peetud. Aegade jooksul on kõne all olnud jaamahoonesse nii ohvitseride kasiino, noortekeskuse, restorani, bowlingusaali, infopunkti kui ka Tapa raudteemuuseumi loomine. Igal juhul peaks olema hoonel äriline väljund.
Eesti Raudtee ütleb, et vaksalihoone remont võiks olla Edalaraudtee asi, kes reisijatele teenust pakub. Edelaraudtee jälle arvab, et neil poleks samuti korras jaamahoone rentimise vastu midagi, kuid teise ettevõtte vara remondiks pole investeeringud just loogilised.
Närvesööv töö
Proua Silvi Kalda on Tapa jaamahoones kassapidajaks olnud 36 aastat ja ütleb, et praegune bürokraatia ei anna tollase kassapidajaeluga üldse võrreldagi - meeletud aruanded ja suured tariifiraamatud. Peale piletimüügi ja aruannete täitmise tuli ka ahju kütta ja perroonidel lund rookida.
Ja venekeelne tähestik on sulaselgelt peas, sest iga pilet tuli tähestiku järjekorras kanda zhurnaali.
21-aastaselt kassapidajaks minnes ei osanud Silvi Kalda vene suhtlemiskeelt (“no mis seal koolis õpetati - kirjanike elulugusid. Sellega aga pole suurt midagi peale hakata”), kuid töö õpetas selgeks.
Vanaproua meenutab juhtumit, kui ohvitser tuli kassasse ja teatas: “Mne i suprugu” ja tema hakanud siis sõidunimekirjadest Supruga-nimelist peatust otsima, aga mida pole, seda pole. Siis selgitanud ohvitser, et piletit paluks talle ja tema abikaasale.
“Mul oli ka oma kaheksa õpilast, kuid mitte keegi neist ei jäänud püsima - liiga närvesööv töö,” tähendas Silvi Kalda.
Sest sõitjaid oli tohutult, sõjaväelastega tuli pidada eriarvestust, sest nemad ei pidanud piletit ostma, vaid said lubadega sõita, kuid tuli kontrollida templeid ja ülemuste allkirju.
Sõjaveteranid olid jälle väga kapriissed - tavaline platskaart ei tulnud kõne allagi. Aga kui juba Tallinnast olid kõik kupeekohad välja müüdud, mis sa hing teed. Enne ülemuste jutule minekut sai kassapidaja veteranilt endale esimese tule.
“Pühade aegu ja sõdurite vandeandmise päevil oli tohutult sõitjaid. Meil oli ka kümmekond puhketuba, kus ühe rubla eest sai ööbida ja seda kasutati usinalt,” rääkis kauaaegne kassapidaja.
Tema mäletab ka aega, mil diktorid rongide saabumisi-väljumisi teatasid ja valjuhääldi rääkis vene keeles uudiseid ja lasi muusikat hommikul kella kuuest kuni öösel kaheteistkümneni, lõpetades Kremli kelladega.
Tosin aastat pensionipõlve pidanud Silvi Kalda ei suuda ära imestada, kuidas praegusel karmil euronõuete ajal lubatakse Tapa jaama puhvetil tegutseda. “Kardinad on seal akendel ees samad kui veel minu töötades,” lausus vanaproua.
Endine tervisekaitseametnik ja praegu vabatahtlikuna oma missiooni täitev Helle-Anne Org on seda teemat tõstatanud mitmel korral, kuid puhvet töötab vankumatult.
“Mäletan, et kuuekümnendatel oli siin väga korralik söökla, üheksakümnendatel oli allakäik - sai siniseid kartuleid, kuid kondiitritooted olid üsna head. Kuid praegu on asi kohutav ja siin käivad ainult joodikud,” rääkis Helle-Anne Org, kes vaksalihoone pärast südant valutab.
Rongiga saabunutele on see ikkagi linna visiitkaart.
Kadrina jaamahoone
Kadrina jaam, millel kunagi oli oluline roll piirkonna arengule, on täna nukras seisus. Jaamahoonet on rüüstatud ja kultuuripärand on hävinemas. Vallavanem Ain Suurkaevu sõnul peeti küll Eesti Raudteega läbirääkimisi hoone osas, kuid vald ei pidanud otstarbekaks hoonet firmalt ära osta. Nii ongi uksed juba mitu aastat kinni ja rongiootaja tuulevarju ei pääse.
Rakvere vaksal
Esimene rong saabus Rakverre 7. oktoobril 1870. aastal. Idee Paldiskist Tallinna kaudu Peterburi viiva raudtee ehitamiseks muudeti kindlaks kavatsuseks 28. novembril 1868. aastal, kui toimus Balti Raudtee Seltsi asutajate esimene ametlik peakoosolek, kus kinnitati seltsi ja Peterburi pangamaja E. M. Meyer ja Ko. vahel sõlmitud leping raudtee ehitamiseks. Seltsi esimeheks valiti Palmsest pärit Eestimaa rüütelkonna peamees Alexander von Pahlen. Tol ajal jaotati raudteed viide klassi. Rakvere jaam kuulus teise klassi (teise klassi juurde kuulus näiteks tammepuust ja marmorist valmistatud puhvetisisustus).
Praegu kuulub Rakvere vaksal linnale. Tammepuust ja marmorist on mälestusedki ammu kadunud. Paaril korral on uksed olnud lahti kodutute jaoks, kellele vabatahtlikud on korraldanud supisöömise ja toiduainete jagamise. 2000. aastal peeti seal noorte grafitivõistlus.
Hommikuti ja õhtuti enne rongi saabumist tehakse abilinnapea Matti Jõe sõnul ootesaal reisijatele lahti.
Kabala jaamahoone
Viimane reisirong peatus Kabalas aastal 2001. Sealt alates kihutavad nii Narva-Peterburi, Moskva ja Tallinna reisirongid Kabalast mööda, vedurijuhid annavad vaid vilet, enne kui jaamast läbi sõidavad.
Kabala jaamakorraldaja Natalja Kolkova hoidis kahe aasta eest ära suure rongiõnnetuse, karjudes raadiotelefoni seni, kuni tukkuma jäänud vedurijuhid ärkasid - minut ja kakskümmend sekundit enne kokkupõrget. Katastroofi ärahoidmise eest sai naine Punase Risti ordeni rinda.
Kabala jaama unikaalne puithoone on ehitatud aastal 1870, nii et Leniniga üheealine. Raudtee juhtkond tahtis omal ajal jaamahoone ära lammutada - tsisternid kütusega sõidavad lähedalt mööda ja puumaja võib põlema minna. Et ajaloolist puupitsidega arhitektuuripärli päästa, kutsuti kohale muinsuskaitse ja esialgu suudeti saag ja kirves jaamahoonest eemale peletada.
Nõmmküla vaksal
Nõmmküla jaamahoone uksed on lukus, sest siin ei peatu reisirongid juba kaks aastat. Külaelanikel teeb see liiklemise raskeks, sest ka bussiliiklus on nigel ja esmaspäeva hommikuti linna kooli sõitjad jäävad seepärast esimesse tundi lihtsalt hiljaks.
Tamsalu vaksal
2000. aastal avati Tamsalus Edelaraudtee poolt värskelt remonditud jaamahoone - korras katus, fassaad ja siseruumid, vahetati aknad. XX sajandi algusest pärit jaamahoonesse pandi sisse soe ja külm vesi ning ehitati põrandaküttega WC-d. Samuti valmis söögisaal, köök ja laod, mis olid algul AS-i Hallik ja hiljem AS-i Tamsalu Veskid kasutuses, kuni viimane mõned kuud tagasi pankrotti läks. Sellest ajast saati on ka jaamahoone rongi ootajatele suletud, kuid on lootust, et uus toitlustaja kolib peagi sisse.
Kiltsi vaksal
Sel sügisel saab aasta ajast, mil viimati Kiltsi jaamahoonesse vihma- ja tuulevarju sai minna. Ka seda jaama tabas sama saatus, mis teisigi väikejaamu - pole ühtki töötajat ja uks on lukus. Jaamas peatub päeva jooksul neli rongi.
Rakke vaksal
Enne reisirongi tulekut keeratakse Rakke jaamahoone uks lahti, muul ajal on see lukus. “Mõni aasta tagasi oli siin seitse töötajat, nüüd on ainult kaks jaamakorraldajat. Ei jõua ju kogu aeg jälgida, mis ootesaalis tehakse - noored kipuvad sodima ja joodikud tulevad õlut jooma,” rääkis jaamakorraldaja Kalle Veemaa.