Koplimetsa külas on sajast talust jäänud alles üks

Ühes Ridaküla osas, omaaegses Koplimetsa külas üles kasvanud Ille Ambos mäletab, et tema lapsepõlves elas Koplimetsas kümmekond peret ja tema isa omakorda teadis, et varem oli külas üle saja suitsu.

Koplimetsa olnud käsitööliste küla, kus maad oli talude juures vähe ja elanikud olid mitte põllumehed, vaid sepad, kingsepad, pottsepad jne. Praegu on Ambosed kunagise Koplimetsa ainsad elanikud.

Nagu paljud teised ümbruskonnas, peavad ka Ambosed talu. Sealkandis on põhilised valikud olla kas ise enda tööandjaks või käia tööl Tapal või Kadrinas. Ridaküla ainus tööandja on OÜ Põima Farm, kellel on piimakari. Töötuid on külaelanike sõnul nende seas siiski vähe.

Ille ja Enn Ambosel Kaasikmäe talus on 24 lüpsilehma. Alguses käisid mõlemad ka mujal tööl, ent nüüd läheb kogu energia talu peale. Vilja nad ei kasvata, aga loomasööda varuvad oma maa pealt.

“Hinge hoiab sees, aga investeerida ei saa,” võttis Ille Ambos talupidamise tasuvuse kokku. Rohkem loomi võtta ei saa, sest ei jätku maad nende toitmiseks.

Ent nii Ille kui ka Enn sõnasid, et üldiselt pole elul Ridakülas viga. Ümberkaudsete talunikega käiakse tihedalt läbi ning Milvaste pere juures toimuvad iga kuu ka asjalikud õppepäevad, kust tarkust juurde saab.

Kahte asja Ambosed siiski ihkaks – korralikku internetiühendust ja puhkusevõimalust. Praegu käib internetiühendus sissehelistamisteenusega RAS-1000 raadiotelefoni kaudu, ent see on väga aeglane ja iga minut maksab telefonikõne hinna. Samas on kas või tütrel vaja kooli jaoks internetist materjale otsida ning niisama surfata ja suhelda tahaks ju samuti.

Teine soov on puhkus. Piimakari paneb taluniku ikkesse, sest lehmad vajavad iga päev lüpsmist, esimest korda juba hommikul vara ning neid ei saa üksi jätta. Enn Ambos unistab, et ka Eestis oleks asendustalunike süsteem nagu Soomes, et pererahvas saaks vahepeal mõneks ajaks kuskil ära käia.