Maire Liivamets: Milleks on vaja lugemisaastat

Maire Liivamets Foto: Erakogu

Tõepoolest, milleks! Ei ole seda vaja, arvatakse üha sagedamini, nõnda kui pole paljude jaoks tarvis ka luulet.

Viimase lausepoolega osutan aga juba noore poeedi kuulsale, peaaegu krestomaa­tilisele tekstile "Milleks on vaja luulet", kus Jürgen Rooste uurib: "kas luule lepitab / meie lahkuläind vanemaid / kas ta aitab kuidagi / alkoholist loobuda / kas ta maksab mu üüri / ja käib minu eest tööl / ja mõtleb välja / kuidas ma saaks / oma naisesse taas armuda / kas ta peletab nälja / ja hoiab mind purjus ööl / linna pääl / ja mil ma olen maas / ja löödud / ja möödujad ei peatu / kas ta aitab mind jalule". Nende ridade üle mõtlemise jätan teie hooleks, head lugejad! Heitke pilk luulekogusse "Ilusaks inimeseks".

Mind sunnib lugemisaasta mõtet arendama selle n-ö ametlik avamine ja teisalt lausa äärmuseni kiskuv iroonia lugemisaasta teemal. Ma ise saan tõesti ilma hakkama, sest loen iga jumala päev, sekka hilistel õhtutundidel. Needki, kes raamatu ja lugemisega iga päev tegelevad: õpetajad, kirjastajad, tõlkijad, toimetajad, ajakirjanikud, kirjanikud ise, raamatukogurahvas, teevad oma tööd edasi ega ei jää seetõttu karvavõrdki rumalamaks.
Ent ühistunde tõttu võiksime ühiskonda harivat ja mõtlema suunavat lugemist sel keerulisel ning külma talvega aastal tunduvalt rohkem ette võtta. Lugemise kaudu süvendame oma keeleoskust ja pole tähtsamat asja kui eesti keel.

Kirjarahvas, eriti nimekamad, küllap usuvad, et raamatute ostmiste ja laenutuste edetabelid kindlustavad neile alati kõrge lugejate arvu, vähesed aga teavad, kui palju tagastatakse raamatukogudesse poolelijäetud raamatuid. Kui palju kurvastab riiulitel kõrvale heidetud köiteid. Just seetõttu, et lugejatel käib nende mõistmine üle jõu.

Ent juhtub ka vastupidi. Üks mu suure lugemusega sõber läks hiljuti kaasa reklaamihullusega ja ostis üleskiidetud eesti kirjaniku romaani, nüüd kirub mind, et ma teda ei hoiatanud. Loodan muiates, et selline väike õppetund tuli talle kasuks.

Kirjasõna tõlgendus

Ise unistan, või tuleb hoopis kasutada minevikuvormi unistasin, et lugemisaastaks ristitud ajaperiood suunaks lugejarahva natukene rohkem väärtkirjanduse poole, avaks selle mõiste tähenduse, keskenduks heale eesti ja maailmakirjandusele. Mis ei tähenda, et inimesi peletataks ajaviitekirjandusest eemale. Võiksime üheskoos mõelda ja arutada igasuguse kirjasõna mõtte ja mõttekuse üle. Kas me ikka oskame loetut alati õigesti tõlgendada.

Kuid aeg on küsida, kes küll on aidanud kaasa, kus ta küll asub, see pesake, ja kes soovib suunata "ilusa nimega aasta" (Andrus Kiviräha väljend) halastamatu sarkasmiga meist mööda? Kui arvatakse, et lugemisaastal pole eriti mõtet, kes loeb, see loeb, siis oleks tulnud see varem kõrvale lükata. Elu sellest seisma ei jää, üks "mure" rahval kaelast ära ... Oskan minagi küünilisi lauseid moodustada. See, et üks või teine pole siiani korraldustööga ideaalselt toime tulnud, jõuab ju, et raha ei jätku ning rahata keeldutakse isegi püsti tõusmast, ei ole veel põhjus idee halvustamiseks.

Tsiteerin sama luuletust veel kord: "teisalt / milleks on vaja eesti riiki / eesti riik on nagu grafomaani luule / tuulemaa jah tänan-palun, aidaa / puhuge mind siit minemaa". Ärge ehmatage, siin pole trükiviga, hoopis lugege uuesti, otsige nendes sõnades peituvat tähendust. Mõtteid tekib erinevaid, mina näiteks arutlen, ehk on lugemisaastat vaja selleks, et teada saada või meenutada, milline tähtsus on eesti kirjanduses näiteks Gustav Suitsu "Tuulemaal" (1913). Et Juhan Viiding on pärandanud meile luuleraamatu "Tänan ja palun" (1983).

Ei väsi lugemast

Oma tänases naiivsuses tahan uskuda, et meie kultuuril, täpsemini raamatukultuuril ja lugemisel leidub veel koht siin põhjataeva all, et me ei väsi lugemast oma suuri ja natuke väiksemaid sõnaseadjaid, et mõistaksime, et ilma ilukirjanduseta poleks meil kirjakeelt ehk praegusel kõrgtasemel olemaski.

Et lugemine võib anda oskuse ka ise kirjutada, oma tundeid, nii kurbust kui rõõmu väljendada. Jälgides ETV-s luuleminutites oma kirjanikke, st vaadates eesti kirjandusele otse silma, katsuge seal märgata meie endi aega, kuid ärge unustage heitmast pilku ka iseenda näkku!

Saade on vaatamata kuulajate arusaamatult kriitilisele arvamusele tohutu kultuurilooline varamu, millele suudavad võimalik et õiglasema hinnangu anda tulevased lugejad, nii nagu meie hindame praegu eelmisi põlvkondi. Nõnda kui seletame mitut moodi lahti ajalugu, kirjanduslugu - Koidulat, Jakobsoni ja Jannsenit. Ka Juhan Smuuli.

Loomulikult on meist igal oma meelisraamatud, see mida eelistan mina või teine-kolmas Virumaa Teatajas kirjutaja, ei pruugi sobituda konkreetse lehe lugeja maitsega, aga me võiksime arutada, põhjendada, selgitada, miks hea raamatu lugemine on oluline.

Väärtkirjanduse mõistmine sõltub mõnikord eelteadmistest, varemloetu hulgast, kõike seda võivad aga selleks koolitatud inimesed teiega jagada. Käega löömine on üks kergemaid tegevusi, ka lugemise puhul.

Igatahes ajast, mil sündis eesti kirjandus (esimene algupärane romaan Jaak Järve "Vallimäe neitsi" ilmus 1885) ja me seda lugema asusime, hakkas me maal ja rahval vaimses mõttes paremini minema.